Maailmas muutub aina hullemaks ülekaalulisuse epideemia. Kurb on see, et seda on juba väga pikka aega üritatud leevendada inimestele kärbseid pähe ajades. Sajanditaguse katse tulemust ei ole viitsitud ümber lükata ning täna on jõutud olukorda, kus meie peadesse taotud mõttemalli muutus võtaks liiga palju raha ja energiat. Nii me siis jätkamegi ohtliku “tõe” kummardamist. Ajakiri 1843, mis kuulub Economisti gruppi, otsustas teema väga põhjalikult avada. Juttu tuleb väga paljude inimeste kinnisideest, kalorite lugemisest ja sellest, kuidas see on ülekaalulisust vähendamise asemel hoopis drastiliselt suurendanud.

Salvador Camacho oli esimest korda surmasuus, kui ta istus oma isa Chrysleri roolis. Ta oli koos sõbraga ja kuulas muusikat. 22-aastane inseneri-tudeng parkis autot sel hetkel Mehhiko linna Toluca tänaval. Oli õhtu ja autos hakkas just kõlama Tori Amose hitt „Bliss”. Ta ei märganud, et kaks tätoveeritud meest olid auto juurde astunud ja suunasid nüüd oma relvad tema suunas.

Algas 24 tundi kestnud õudusunenägu. Camachos nähti suuremat ohtu ning tal seoti silmad kinni ning teda peksti. Üks röövlitest lükkas ta ühel hetkel pikali, surus talle tuki kuklasse ja ütles, et aeg on surra. Ta minestas ja ärkas tunde hiljem põllul, käed selja taha seotud, peaaegu alasti.

Camacho jäi ellu, aga psüühiline trauma oli nii suur, et ta langes tõsisesse depressiooni. Ta hakkas ka kõvasti alkoholi tarbima ja sööma. Tema kaal kasvas 70 kilo pealt 103 peale. See viis ta teise surmalähedase olukorrani. See oli kaheksa aastat pärast röövi, 2007. aastal. Ta viidi tugeva südameprobleemi tõttu haiglasse. „Kardioloog ütles, et kui ma oma kehakaalu korda ei saa ja ei võta end käsile, siis ma suren viie aasta jooksul,” ütleb ta.

Sukeldus valede maailma

Teine kriis sundis Camachot tegelema esimesest kriisist tekkinud traumaga. Et ta saaks abi post-traumaatilisele stressihäirele. Ta hakkas käima nõustaja juures, võttis depressiooniravimeid ja ärevushäire medikamente. Füüsilise poole pealt oli ta aga sunnitud kaalus alla võtma. See suunas ta aga ühe meie ajastu suurima debati juurde, kalorisõja manu, mis tähendab karmi võitlust erinevate arvamuste vahel ning selle keskmes on dieedid ja kaalujälgimine.

Täna elab Camacho Šveitsis Baselis. Ta on eluga rahul ning enesekindlam kui eales varem. Ainult kaks asja teevad ta rahutuks. Kui ta meenutab oma röövimist, siis ta muutub, ehkki mees kinnitab, et paanikahood on peaaegu täiesti kadunud. Teine karm teema tema jaoks on kaalulangetamine, mis paneb teda vihaselt pead vangutama. Teda ärritab see, mida tema ja miljonid teised dieedipidajad peavad läbi elama. „See on naeruväärne,” ütleb ta õudusgrimass näos. „Inimesed elavad valu ja süütundega ja nad saavad nõuandeid, mis on kas segadusse ajavad või lausvale.”

Kalorite imelihtne maailm

Camacho sai kõigilt arstidelt, toitumisspetsialistidelt ja ka online’is jutustavatelt tarkadelt sama nõuande, mida saavad miljonid. „Et kaalu kaotada pead sa sööma vähem ja liikuma rohkem. Ja et seda kõike edukalt teha, pead sa lugema kaloreid.”

Suurema osa erinevate riikide määratluste järgi peaks mees omandama päevas 2500 kalorit, et oma kaalu hoida. Naisel on see 2000 kalorit. Toitumiseksperdid ütlesid talle, et kui ta nüüd sööb alla 2000 kalorit päevas, siis tema nädalane defitsiit on 3500 kalorit ja ta kaotab kehakaalus pool kilo.

Nii hakkaski mees ärkama enne koitu ja jooksis 10 kilomeetrit. Ta hakkas ka arvestama igat toidukübet, mida ta endale suhu pani.

„Ma täitsin iga päev exceli-tabelit nädalast-nädalasse ja kuust-kuusse. See sai mulle kinnisideeks,” ütleb Camacho nüüd. Tema senised lemmiktoidud lendasid kõrvale. Ta sõi vähese rasvaga juustu, kalkunivõileibu, salateid ning jõi mahlasid, Gatorade’i ja Coca Cola Zero’t. Lisaks sõi ta kolm madala kalorisisaldusega dieedibatoonikest päevas.

„Ma olin kogu aeg väsinud ja näljane ning ma muutusin väga tujukaks ja olin hajevil. Ma mõtlesin kogu aeg toidule.” Talle öeldi, et kui ta õigesti arvutab ehk tarbib vähem kaloreid kui põletab, siis on tulemused peagi päral. „Ma tõesti tegin kõik nii nagu peab.”

Ebaõnnestumine ja süütunne

Tal soovitati teha trenni vähemalt 45 minutit neli-viis päeva nädalas. Ta jooksis iga päev enam kui tund aega. Ja kõike seda kolm aastat. See ei töötanud. Ta kaotas küll 10 kilo, aga see tuli tagasi ehkki ta luges endiselt kaloreid.

Dieeti pidavad või pidanud inimesed saavad ehk Camacho kannatustest aru. Suurem osa uuringutest näitab, et enam kui 80% inimestel tuleb kehakaal uuesti tagasi. Ja nagu enamusel meist, kui me läbi kukume, siis me süüdistame iseennast – me oleme liiga laisad või ahned.

Ja me jõuamegi probleemi tuumani. Kalor kui teaduslik mõõtühik on kindel ja ei kuulu vaidlustamisele. Küll aga see, kuidas arvutada kaloreid toidus ning kuidas käituvad toitained meie kehas. Ülitäpsed kalorinumbrid toidupakenditel jätavad mulje, et see kõik on väga lihtne, kuid kaks toiduainet, mil on identne kalorite arv, käituvad seedimisprotsessis väga erinevalt. Lisaks on ka inimeste kehad erinevad ja ei töötle kaloreid sarnaselt. Ja selle ühe inimese puhul loeb kalorite töötlemisel ka näiteks aeg, mil ta toitu tarbib. Mida enam me asjasse süveneme, seda enam mõistame, et kalorite lugemine on ohtlikult eksitav ja äärmiselt lihtsustatud nägemus.

Esimesed katsed aru saada

Kalor on saanud meie ühiskonnas millekski, millest on saanud sõna paljude huulil. Neist räägitakse igal pool ja need on iga toidu- või joogipakendil aukohal. Ka igasugused seadmed alates telefonidest kuni nutikelladeni välja ütlevad meile pidevalt, kui palju kaloreid me väidetavalt põletanud oleme.

See kõik algas 16. sajandil, kui Itaalia füüsik Santorio Sanctorius leiutas nö kaalumistooli, mis rippus suure kaalu küljes. Ta istus seal regulaarsete intervallide järel ja kaalus end. Ta arvestas kõike, mida ta jõi ja sõi ning võttis arvesse ka fekaali ja uriini, mida ta väljutas. Ta rippus sel moel ja mõõtis tulemusi 30 aastat, aga suutis vastata vaid vähestele enda püstitatud küsimustele selle kohta, millist mõju ikkagi avaldas talle konsumeeritud toit ja jook.

18. sajandil leidis Prantsuse aristokraat Antoine Lavosier, et küünla põlemine vajab õhust gaasi, mille ta kutsus hapnikuks. Seda oli vaja selleks, et leeki üleval hoida. Leeki, mis omakorda eraldab soojust ja teisi gaase. Ta võttis selle teadmise ja kopeeris selle ka inimese ja toidu vahelisele suhtele. Tema järeldus oli, et toit annab kehale kütust nagu vaikselt põlev tuli. Ta ehitas kalorimeetri, seadme, mis oli nii suur, et sinna peale mahtus merisiga. Kahjuks katkestas Prantsuse revolutsioon, täpsemalt giljotiin, tema mõttelõnga. Aga ta oli pannud millelegi aluse. Teised teadlased lõid hiljem kalorimeetreid, kus nad põletasid toitu, et mõõta selle soojust ja selle potentsiaalset energiat, mida toit eraldas.

Tänane teadmine sündis väga ammu

Calor tähendab ladina keeles soojust ja seda kasutati alguses, et mõõta aurumootorite efektiivsust. Üks kalor on energia, mida on vaja ühe liitri vee keetmiseks ühe kraadini celciuse järgi. 1860. aastal tõid Saksamaa teadlased selle ka toidumaailma. Ameerika põllumajanduskeemik Wilbur Atwater, kelle nimi tasub edasipidiseks meelde jätta, populariseeris idee, et kalorit saab kasutada selleks, et mõõta energiat, mis peitub meie toidus. Aga samal ajal ka energiat, mida keha kulutab trenni tehes, kudede taastamisel ja organite töös hoidmisel. Ta kirjutas mitmeid väga populaarseid artikleid, kus ütles välja, et toit on kehale sama nagu kütus on tulele.

Ta tõi laiema avalikkuse ette ka termini makrotoitained nagu süsivesikud, valgu ja rasva – nimigi ütleb, et neid vajab keha palju.

Atwaterit ei huvitanud toona muidugi see, kuidas inimesed saaks alla võtta. See ei olnud tioona teema. Tema vastupidi soovis aidata vaestel inimestel leida kõige kuluefektiivsemaid võimalusi söömiseks.

Kurikuulus katse

Et teada saada, kui palju energiat makrotoitained kehale annavad tegi mees katse. Ta söötis katsealustele „keskmist” Ameerikas tol ajal tarbitud toitu – siirupiküpsiseid, odrajahu ja kana. Testgruppi kuulusid meesüliõpilased ja katseid viidi läbi Wesleyani Ülikoolis, Connecticutis. Katse kestis 12 päeva ning vabatahtlikud katsealused sõid, magasid ning tõstsid raskuseid, olles ise pisikeses kambris. Iga toidukorra energiatase arvutati nii, et sama kogus toitu põletati ka kalorimeetris.

Seinad olid täidetud veega ja temperatuuri muutus võimaldas Atwateril arvutada, kui palju energiat tudengite kehad genereerisid. Tema meeskond kogus kokku ka tudengite väljaheited ja nad põletasid ka need, et teada saada, kui palju energiat oleks nende kehasse jäänud seedeprotsessi käigus. Atwater tegi lõpuks järelduse, et gramm süsivesikut või valku tekitas keskmiselt neli kalorit energiat, mida keha saaks kasutada. Gramm rasva võrdus aga 8,9 kaloriga. Hiljem ümardati see 9 peale.

Keegi ei ole ümber lükanud

Täna teame me inimkeha kohta palju enam kui toona teati. Ta ei osanud paljude tahkudega toona arvestada. Ometi kehtivad tema arvutused ka tänapäeval, sajand pärast seda, kui ta tudengite fekaale põletas. Salvador Camachole soovitatu oli ka sellest ajast pärit.

Atwater muutis ühiskonna arvamust toidust, kui ta uskus lihtsustatult, et „kalor on kalor”. Ta soovitas vaestele, et nad ei sööks liiga palju puuvilju, sest neis ei ole piisavalt energiat. Tema arvamuse järgi ei olnud vahet, kas kalor tuleb šokolaadist või spinatist – kui keha kogub endasse rohkem energiat kui suudab kulutada, siis saab sellest keharasv ja nii kasvab ka sinu kehakaal.

Ja nii ilmuski 1918. aastal Ameerikas esimene raamat, mis ütles, et tervislik toitumine on väga lihtne ja univesrsiaalne – see sõltub vaid kaloritest, mida sisse ahmime ja siis põletame. Raamatu sõnum oli, et söö ükskõik mida sa soovid, aga väga väikeses koguses. Raamat müüs miljoneid koopiaid.

Pead hakkas tõstma ülekaal

1930ndatel olid kalorid jõudnud massidesse ja ka valitsuste poolt koostatavatesse poliitikatesse. Inimesed nõudsid, et nad teaksid rohkem toidus sisalduvate kalorite kohta ning tootjad hakkasid muuseas esitama uskumatuid väiteid oma toodete tervislikkuse kohta.

1960. aastaks oli juba suureks teemaks ka inimeste ülekaal. Siis tulid mängu dieedid. Ja algas sõda rasva vastu. Atwateri arvutused olid siin suureks abimeheks. Tehti lihtne järeldus, et rasv on inimese jaoks halb. Selle mõõdupuu järgi olid suhkru ja süsivesikurohked toidud oluliselt tervislikumad. Rasvast sai rahvavaenlane number üks. Sellele aitasid kaasa ka suhkrulobistid. 2016. aastal paljastas California Ülikooli uurija dokumendid 1967. aastast, mis näitasid, kuidas suhkrufirmad maksid salaja Harvardi Ülikooli uuringute eest, mis näitasid, et just rasv on süüdi selles, et ülekaalulisus maad võtab. Et sõnaga „rasv” nimetatakse ka soovimatut lihaosa inimeste kehadel, muutus rasva demoniseerimine väga lihtsaks.

Valed eeldused viisid väära arusaamani

1977. aastal soovitas USA senati komitee madala rasvasisaldusega, madala kolesterooliga dieeti kõigile ja teised valitsused järgnesid neile. Toiduainetööstus tuli entusiastlikult kaasa. Nad eemaldasid üha enam rasva ja asendasid selle suhkru, tärklise ja soolaga. Boonusena tulid uued odavad ja maitsvad ning madala kalorsuse ja madala rasvasisaldusega tooted, mida ka Camacho oma dieedi ajal kasutas. Neil on pikem realiseerimisaeg ja tihti tootjatele toovad need suuremaid kasumimarginaale. Toiduainetööstus oli rahul.

Aga kõik see ei toonud kaasa oodatud muutusi inimeste tervises. See läheb hoopis kokku ajaloo dramaatilisima rasvumise kasvuga. 1975. kuni 2016. aastani kasvas rasvumine üle maailma kolm korda. Seda ütleb WHO. Umbes 1,9 miljardit täiskasvanut on ülekaalulised. Ja kasvanud on ka kardiovaskulaarsete haiguste esinemise sagedus – neist sai suremise peamine põhjus üle maailma. Teise tüübi diabeedi esinemissagedus on võrreldes 1980nda aastaga enam kui kaks korda kasvanud. Seda haigust seostatakse otseselt elustiili ja dieediga.

Kuidas Mehhiko rasvus

Lapsena oli Camacho terve, sportlik ja talle meeldis jalgpalli mängida. Kuid 10 aastaselt, aastal 1988, oli ta üks paljudest Mehhiko lastest, kes oli ülekaaluline. Aktiviseerunud kaubandussuhted USAga tähendasid, et riiki jõudsid odavad kommid ja magusad kihisevad joogid. Seda protsessi kutsutakse Mehhiko „Coca-koloniseerimiseks”. Camacho meenutab, et ta muutus üleöö paksuks. 2013. aastal võttis Mehhiko Ameerikalt üle maailma kõige ülekaalulisemate inimestega riigi tiitli. Et sellega võidelda, hakkasid valitsused üle maailma veelgi enam propageerima kalorite lugemist.

WHO ütleb, et fundamentaalne ülekaalulisuse põhjus on kalorite tarvitamise ja nende kulutamise tasakaalust väljas olek. Sõnum on ühene: lugege ja tarbige vähem kaloreid. Valitsused on teinud kohustuslikuks, et igale poole peab panema kaloriinfot, et inimesed saaks teha „informeeritud ja tervislikke otsuseid.” Eksperiment, mida tegi 19. sajandil USA teadlane, on siiani au sees ja keegi ei tundu küsivat, kas see ka vett peab. Ometi on sellele üles ehitatud meeletu äri – kalorite lugemisega seotud äri.

Tegelikkus kordades keerulisem

Kuidas aga toidutootjad teavad kalorite sisaldust nii täpselt? Camacho ühe lemmikpitsa tükk sisaldab 248 kalorit, mitte 247 või 249. Samas on kalorite arv toidupakenditel ja restoranimenüüdes pidevalt vale. Tuftsi Ülikooli toitumisteadlane Susan Roberts leidis, et toidupakenditel eksitakse kalorite arvu esitades keskmiselt 8 protsendiga. On ka neid juhtumeid, kus pannakse mööda 70 protsendiga.

Aga see ei ole kindlasti ainus probleem. Kaloreid arvutatakse sel moel, et vaadatakse, kui palju soojust toiduaine välja annab, kui seda ahjus soojendada. Aga inimkeha on palju keerulisem kui ahi. Laboris põletades eralduvad kalorid sekunditega. Päriselus võtab toidu teekond taldrikult tualetipotti aega keskmiselt päeva. Sõltuvalt inimesest võib see aga olla kaheksast tunnist 80 tunnini. Süsivesiku kaloril ja valgu kaloril on mõlemal võrdne arv talletunud energiat ja need käituvad ahjus sarnaselt. Kuid kui need samad kalorid panna inimkehadesse, siis need käituvad väga erinevalt.

Faktoreid väga palju

Rasva kogumist, mis on ebameeldivus, mida paljud inimesed soovivad kaotada, mõjutavad veel väga mitmed faktorid. Lisaks kaloritele ka meie geenid ja triojonid bakterid, mis meie sisikonnas elutsevad. Ka see, kuidas toit on valmistatud ja kui hästi me oleme maganud, mõjutab seda, kuidas meie keha toitu töötleb. Teadlaste sõnul on seda maailma uskumatult vähe uuritud. „Me suudame luua sünteetilist DNA-d ja kloonida loomi, aga me teame siiani üllatavalt vähe sellest asjast, mis meid üldse elus hoiab,” ütleb üks teadlane.

Mis on aga teada on see, et kalorite lugemine on väga kahtlane lähenemine. Mõelge kasvõi burgerile. Te võtate sellest ampsu ja sülg teie suus hakkab seda lõhkuma, see protsess jätkub, kui neelate toidukoguse alla. Nüüd leiab see tee teie makku. Seedimisprotsess lõhub valgu, süsivesikud ja rasva nende algosadeks, et ned oleksid piisavalt väikesed, et neid suunata vereringesse. Need toidavad ja parandavad keha triljoneid rakke. Kuid nende makrotoitainete molekulid mängivad kehas erinevat rolli.

Mida makrotoitained teevad?

Kõik süsivesikud lõhustuvad suhkruteks, mis on keha peamiseks kütuseks. Kuid kiirus, millega keha selle kütuse saab on sama oluline kui kütuse kogus. Lihtsad süsivesikud liiguvad kergesti meie vereringesse ning annavad kiire energialaksu. Üks purk kihisevat jooki ehk selles sisalduvat suhrkut imendub vereringesse kiirusega 30 kalorit minutis. Kartulite ja riisi ehk keeruliste süsivesikute imendumine võtab aega kaks korda kauem. See on oluline, sest järsk suhkru laks tekitab ka kiire insuliini laengu. Viimane on hormoon, mis viib suhkru vereringest välja ja juhib selle keha rakkudesse. Probleemid tekivad, kui veres on liiga palju suhkrut. Maks võib osa sellest ladustada, kuid see, mis üle jääb, muutub rasvaks. Niisiis suhkru liigtarbimine on kiireim viis kehale rasva tekitamiseks. Ja kui insuliin on oma töö teinud, kukub veresuhkru tase ja see jätab sulle alles näljatunde. Nüüd oled sa pontsakam, aga ka näljasem.

Niisiis peitub meie ülekaal tsivilisatsiooni arengus. Meie esiisad oleksid saanud suhkrulaksu maksimaalselt neli korda aastas, kui uus aastaaeg tõi taas värskeid vilju. Täna saadakse selliseid suhkrulakse iga päev. Tänapäeva inimene tarbib 20 korda enam suhrkut kui inimene kuulsa Atwateri elu ajal.

On aga teine lugu, kui sa sööd komplekssüsivesikuid nagu näiteks erinevad hommikusöögihelbed. Need on süsivesikutest kokku pandud ja lagunevad samuti suhkruks, aga kuna nad teevad seda aeglasemalt, siis su veresuhkru tase on stabiilsem.

Teistel mikrotoitainetel on erinevad funktsioonid. Valk, mis on liha, kala ja piimatoodete peamine komponent, on peamiseks luude, naha, karvade ja teiste kudede alustalaks. Kui süsivesikuid piisavalt ei ole, siis võib ka valgust olla abi kehale energia andmisel. Kuna valgud lagunevad aeglasemalt kui süsivesikud, siis on tõenäosus, et neist saab keharasv, väiksem.

On siis rasv kurja juur?

Rasv on aga jälle eriline juhtum. See peaks sulle tekitama pikemaks ajaks täiskõhutunde, sest su keha lõhub selle pisikesteks happeosadeks veel aeglasemalt kui süsivesikuid ja valke. Me vajame rasva, et luua hormoone ja kaitsta meie närve (nagu plastikust ümbris kaitseb elektrikaablit). Rasv on ka energiasalvestajaks, mis võimaldab meil üle elada näljaperioodi. Isegi tänapäeval, kus paljusid meist nälg ei puuduta, on meie kehad programmeeritud nii, et need salvestaks energiat juhuks, kui toit otsa saab.

Ei ole siis ime, et seda kõike ei saa mõõta ühe lihtsa mõõdikuga nagu kalor.

Muutujaid tuleb aina juurde

Meie valearusaam kalorite lugemisel on seotud sellega, et me arvame, et kõik kalorid on võrdsed ja et kõik kehad reageerivad neile sarnaselt. Camachole kui mehele öeldi seda, et ta vajab päevas 2500 kalorit, et oma kaalu hoida. Mitmed uuringud aga näitavad, et üks ja seesama toit ja kogus mõjuvad erinevate inimeste veresuhkrule ja rasva tekkele erinevalt. Mängus on geenid, elustiil ja unikaalne bakterite virr-varr, mis meie kehas leidub.

Eelmisel aastal avaldatud uuring näitas, et ülekaalulistes inimestes leiti enam teatud geenikombinatsiooni kui kõhnadel. See näitab, et osad inimesed peavad tegema rohkem tööd, et kõhnana püsida kui teised. See fakt oli juba paljudele intuitiivseltki teada.

Võtame siia veel ühe näitaja. Mõne inimese soolestik on 50% pikem kui teistel. Ka need kehad käituvad erinevalt.

Meenutagem, et loo peategelane Camacho ärkas hommikul ülivara, et minna jooksma. Kui sa aga öösel piisavalt und ei saa, siis tekitab su keha taas rohkem rasvkudet. Sa võid ka rohkem juurde võtta, kui sööd 12-15 tunni jooksul väikeseid koguseid, selle asemel, et süüa kolm korralikku toidukorda lühema aja jooksul.

Ärme üldse räägigi toidu valmistamisest. Selle lõikamisest või purustamisest väiksemateks osadeks või selle kuumutamisest ning külmutamisest. Kõik see mõjutab seda, kuidas meie keha toitu vastu võtab.

Näiteks omandad sa vähem kaloreid, kui sa sööd röstsaia, mis on külmaks läinud või spagette, mis on veidi seisnud. Värskelt tehtuna oleks kaloraaž suurem. Sri Lanka teadlased avastasid 2015. aastal, et nad võivad riisis peituvat kalorite mahtu poole võrra vähendada, kui nad lisavad sellele keetes kookoseõli ja siis jahutavad riisi maha.

Me võime minna ka väga peeneks – erinevad puuvilja osad käituvad seedimisel erinevalt.

Trenni osatähtsus

Camachol ei õnnestunud kaalu kaotada ka meeletu trenni tulemusel. Toidutootjad ja eriti kiirtoiduettevõtted, kes tihti toetavad ka suuri spordivõistlusi, ütlevad ikka, et nende toit ei tee sind paksuks, kui sa teed kõvasti trenni. Loomulikult on treeningul ja liikumisel suured plussid, kuid selle kaalu hoidmise või langetamise puhul on selle tähtsust liialt üle paisutatud.

Keskmise inimese päevasest energiakulust 75% tuleb mitte trenni vaid päevaste tegevuste kaudu – oma keha töös hoidmisest alates. kui me seedime toitu. Energiat kulub palju ka organite töös hoidmiseks ja ka õiget kehatemperatuuri tagamiseks. Isegi juues jääga vett, mis ei sisalda mingit energiat, paned sa keha kaloreid põletama, et hoida keha normaaltemperatuuri. See on ainuke teadaolev olukord, kus inimene tarbib midagi, mil on „negatiivsed” kalorid.

Meie kangelane sai oma veast aru

Inglise keeles on populaarne väljend, mis ütleb, et me ei võrdleks apelsine ja õunu. Et me ei arvaks, et need on samasugused. Samas kalorite arvestuses on ühel real pitsa ja apelsin ning õun ja jäätis.

Camacho lõpetas peale kolme aastat piinu kalorite jälgimise. Ta hakkas tegelema crossfiti treeninguga, mis liidab intensiivse treeningu ja raskuste tõstmise. Seal kohtas ta inimesi, kes kasutasid kaalu kontrolli all hoidmiseks teisi meetodeid. Nagu tema, tegid ka nemad trenni regulaarselt. Aga selle asemel, et kaloreid lugeda, sõid nad naturaalseid toiduaineid.

Kuna mehhiklasel oli kõrini olemast läbikukkunud näljane mees, siis andis ta sellele võimaluse. Ta jättis maha töödeldud madala kalorsusega tooted ja pööras tähelepanu toidu kvaliteedile mitte kogusele. Õige pea ei olnud ta enam kogu aeg kuri. „See kõlab lihtsalt, aga ma otsustasin oma keha kuulata ja süüa kogu aeg, kui tundsin nälga, aga ainult siis. Ja süüa tõelist toitu, mitte toidulaadseid tooteid.”

Ta sõi üle kolme aasta taas peekonit ning nautis juustu, täispiima ja liha. Ta tundis kohe end vähem näljase ja õnnelikumana. Ja mis oli eriti üllatav – ta hakkas kaotama keharasva. „Ma magasin palju paremini ja paari kuu pärast lõpetasin ma ka depressiooni ja ärevushäirete rohtude võtmise. Ma ei süüdistanud ennast kogu aeg. Ei olnud vihane. Ma olin reaalselt oma keha üle õnnelik. Ma nautisin taas söömist ja joomist.”

Kalori-dissident

2012. aastal kolis mees Saksamaale Heidelbergi ja asus omandama magistrikraadi tervishoiu alal. Seda selleks, et ühendada oma kogemused ja akadeemiline pool ning aidata ka teisi. Ta asus pärast seda doktoriõpingute kallale ja soovib leida viisi, kuidas lahendada Mehhikos ülekaalulisuse probleem.

Ta on abielus sakslannast toiduteadlasega ja nad koos söövad kõike, mida soovivad. Isegi traditsioonilisi Mehhiko toite, mille puhul ta oleks varem pidanud kaks tundi jooksma, et nende söömist kompenseerida. Ta joob kaks korda nädalas klaasi või kaks veini ning käib pärast jõusaalist tulekut sõpradega ilma igasuguste süümepiinadeta õlut joomas.

Camacho teeb kolm-neli korda nädalas trenni ja näeb välja nagu professionaalne sportlane. Ta kaalub stabiilselt 80 kilo. Tal on väga vähe keharasva. Samas rahvusvahelise kehamassi-indeksi järgi oleks ta ülekaaluline. Ärevus tuleb talle sisse vaid siis, kui ta juhtub kuulama Tori Amose laulu „Bliss”, mis mängis ajal, kui ta rööviti.

Camacho on täna nö kalori-dissident. Selliseid akadeemikuid ja teadlasi on veel vähe, kuid nende arv üha kasvab. Nende sõnul kasvatab kalorite lugemine ülekaaluliste inimeste arvu ega paranda sugugi olukorda. See on meid viinud hoopis halbade valikuteni.

Eksperdid tunnistavad viga

Miks siis kalorite lugemine nii populaarne on? Sest see on imelihtne. Ja ka tervishoiu- ning teadusorganisatsioonid teavad, et süsteem on vigane. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni vanemnõunik ütles juba 2002. aastal, et Atwateri 4-4-9 süsteem on ülimalt lihtsustatud nägemus ja nii ebatäpne, et see võib tarbijaid juhtida ebatervislike toitude ja jookide juurde. Inimesed alahindavad kaloreid teatud süsivesikutes. 17 aastat hiljem ei ole aga muutusi toimunud.

Maailma Tervishoiuorganisatsioon saab samuti aru, et vana süsteem on probleemne, kuid nad ütlevad, et see on nii juurdunud inimestes, poliitikates ja tööstuse standardites, et seda oleks liiga kallis ja ebamugav muuta.

Teadlased ei taha tegeleda, toidutootjad naudivad elu

Neid eksperimente, mida Atwater sajand tagasi tegi, ilma kalkulaatorite ja arvutiteta, ei ole kunagi korratud. Samas on meie teadmised meie kehadest hoopis teised. Seda tööd ei taha teadlased ka väga teha ja sellele ei anta ka rahastust. Üks teadlane võttis asja lihtsalt kokku – fekaalide kokku kogumine ja nende analüüsimine on teadusmaailmas kõige viletsam töö.

Samas ütleb Camacho otse, et kalorite süsteem on väga mugav toidutootjatele. „Nad võivad öelda, et nemad ei vastuta oma ebatervislike toodete eest. Nemad peavad vaid kalorid ritta laduma ja jätavad meie tervise justkui meie enda hooleks.” Camacho ja teised kalori-dissidendid ütlevad, et suhkur ja töödeldud süsivesikud mängivad inimeste hormoonidega kuratlikke mänge. Kõrgem insuliini tase tähendab, et üha enam energiat muudetakse rasvkoeks ja see jätab vähem energiat ülejäänud kehale. See toob kaasa nälja ja ülesöömise. Teisisõnu on pidev nälg ja väsimus, mida Camacho ja teised dieeditajad pidevalt kogevad mitte ülekaalulisuse põhjus vaid selle sümptom.

Suur osa tööstusest kaitseb aga praegust status quod. Kui me vaataks asju teisiti, siis tähendaks see väga paljude suurfirmade ärimudelite kallale minekut.

Üks organisatsioon julges muutuda

Ainuke suur organisatsioon, mis on kalorite ületähtsustamisest aru saanud ja ka tegutseb vastavalt on maailmamuulus Weight Watchers. 2001. aastal tutvustasid nad punktide süsteemi, mis ei keskendunud vaid kaloritele, vaid tõi sisse ka suhkru ja küllastunud rasvad. Nad vaatasid nende mõju isule. Ettevõtte Briti haru juht Chris Stirk ütleb, et nad muutsid suunda, sest kalorite vaatamine on „oma aja ära elanud” ja teadus areneb aastate, kuude ja päevadeaga, liiatigi on see arenenud 1800ndatest aastatest.

Paljud meist teavad instinktiivselt, et kõik kalorid ei ole võrdsed. Pulgakomm ja õun võivad sisaldada sama arvu kaloreid, aga õun on meile selgelt parem. Kuna meile on aga sisendatud, et kalor on kalor, siis võib meile andestada, et me siiski tihti eksime. Kokkuvõtvalt võib öelda, et oluline on kuulata oma keha soove ja tarbida naturaalseid toiduaineid. Kalorite lugemise võib jätta öiseks tegevuseks, kui kõik lambad on juba kokku loetud.

Allikas