Loodustohter: Mürgid looduses ja toidulaual

Iga päev puutuvad inimesed kokku mitmesuguste keemiliste ainetega, sealhulgas nii keskkonnasaastega, väetiste ja põllumajanduses kasutatavate tõrjeainete jääkidega kui ka toiduainetes sisalduvate lisaainetega. Kuna keskkonnas leiduvaid mürkaineid on raskem vältida, on oluline süüa võimalikult puhast ja lisaaineteta toitu. Seepärast tasuks eelistada nn eluks vajalikke põhitoiduaineid ja mahepõllundustooteid.

Lisaainete kasutamise põhjenduseks tuuakse, et need parandavad toodete välimust ja pikendavad säilivusaega. Tahetakse, et toit säiliks kaua ja oleks nii välimuselt kui ka maitselt ahvatlev. Just seetõttu sisaldavad valmistoidud ja poolfabrikaadid rohkesti mitmesuguseid lisaaineid.

Mao ja soolestiku tegevus on inimese tervisele olulise tähtsusega. Kui kõht pole korras, tunneb inimene end ebamugavalt ja väsinult. Organism vajab tuhandeid ensüüme, kuid vaid käputäis neist kannab hoolt seedimise eest. Ometi kulutab keha selle käputäie tootmiseks rohkem energiat kui nende sadade ainevahetusensüümide tootmiseks, mida vajab ülejäänud keha. Pole siis ime, et inimene tunneb väsimust, kui seedimine on häiritud.

Toidu lõhustamiseks vajalikud ensüümid saadakse süljenäärmetest, maost, kõhunäärmest, peensoolest ja sapist. Ensüümide abil lõhustatakse toitained nii väikesteks molekulideks, et need tungivad läbi sooleseina vereringesse ja toidavad sel kombel organismi. Oma tegevuseks vajavad ensüümid nn koensüüme, millest tähtsaimad on B-rühma vitamiinid, C-vitamiin, E-vitamiin ja tsink.

Harvad pole juhused, kui organismi ensüümitoodang on nõrgenenud keskkonna mürkide, puuduvate ensüümide (tsöliaakia, laktoositalumatus) või vitamiinide ja mineraalide vajakajäämise tõttu, mistõttu tekib  mitmesuguseid probleeme. Toit ei seedu enam korralikult ega suuda läbida sooleseinu. Tulemuseks on toitainete, vitamiinide, mikroelementide ja mineraalide puudus, mis omakorda nõrgendab organismi võimet toota uusi ensüüme. Nii tekib nõiaring, mis põhjustab uusi probleeme. Halvasti seedunud toit tekitab mitmesuguseid vaevusi, kõrvetisi ja röhitsemist, soole- ja kõhuvalu, allergiat, toidutalumatust ja liigesepõletikku.

Viletsa seedimise tulemusel paiskub segi jämesoole bakterifloora, kuna jämesoolde pääseb seedimata toidumass, mis hakkab käärima ja toodab kahjulikke soolemürke ning pärmaineid, mis muudavad olukorra veelgi hullemaks. Kõht läheb punni, tekib puhitus, esineb kõhulahtisust või kõhukinnisust, peavalusid ja muid vaevusi, halvimal juhul ütleb üles kogu immuunsüsteem.

Vaatame lähemalt, mis on toiminud meie keskkonnaga viimase 20 aasta jooksul.

Suur läbimurre on saavutatud.

Kui siiamaani on üritatud kaitsta taimemürke väitega, et täiesti ohutut taimekaitsevahendit pole olemas ja ega asi ikka nii hull ole, siis nüüdseks kuuleb lausa asjatundjate suust, et mürgid on ohtlikud meie tervisele. Nõustaja küll ütleb et „arvan, et pigem on tervisele ohtlikum kauplustest osta välismaist köögi- ja puuvilja ning kasutada kodus kodukeemiat (allergia jt ohud), kui see, et eestimaises teraviljas ja selle saadustes oleks palju glüfosaadi jääke“.

Samas ega see asja olematuks ei tee,  kui ohtralt siiski mürke kasutatakse. Välismaised puuviljad võiks küll ostmata jätta.

Allpool ülevaade artiklitest, milles juttu taimekaitsevahenditest.

Lotman väidab,  et kasutatavad taimekaitsevahendid on muutunud viimase 25 aasta jooksul inimesele ja keskkonnale ohutumaks, aga siiski mitte ohutuks.

“Tänapäeval testitakse aineid põhjalikumalt, kuid arendajate endi poolt,” selgitab ta. “Praegused mürgid lagunevad looduses kiiremini ega kuhju toiduahelates − aga mürgised ja tihti algselt arvatust mürgisemad on need sellegipoolest.”

Olkord on sama nagu ravimiturul, et tootja ise teeb uuringud, mis ei saa olla ju erapooletud. Ega tootja ise ei saa öelda, et tema toode oleks mürgine ja haigusi tekitav.

 

Euroopa Maa Sõprade (Friends of  Earth Europe) korraldatud uuringud näitavad, et Euroopa riikide elanike uriinist on leitud glüfosaadijääke. Suurel osal rahvastikust võib olla kehas pestitsiidijääke ja pole selge, kust need pärinevad, vahendab Bioneer.ee.

Vaatamata sellele, et glüfosaadipõhised herbitsiidid on Euroopas kõige enam kasutatavad, on tehtud väga vähe uuringuid glüfosaadijääkide määramiseks toidus, söödas või vees. Glüfosaadijääkide analüüsimist inimkehas ei tehta üldse.

Tartu Ülikooli arstiteadlane Hele Everaus on öelnud, et inimesele täiesti ohutut pestitsiidi pole olemas. Inimese organismi sattunud taimekaitsevahendite jäägid võivad põhjustada tervisele ränki kahjustusi: vähki, viljatust, astmat, väärarenguid ja palju muud.

 

Umbrohumürk Roundup on palju ohtlikum kui me tegelikult oskame endale ette kujutada. Jutud selle mürgi ohutusest vôib jätta ainult endale puru silma ajamiseks. Avalikkuses ja ametlikes teadetes Roundup kui taimekatsevahend on ju täiesti vale sõna ja seda kasutatakse teadlikult. Me peaksime endalt kûsima, et kas me elame unes, et on raske näha, mida meile aianduskauplustes müüakse. Aga nii kaua, kui on nôudlust,  seda ka müüakse.

Roundupi toimeaine on glüfosaat, mis tekitab arengudefekte konnadel, kanade loodetel ja juba palju väiksemates kogustes, mida kasutatakse aedades ja taimekasvatuses. Arengudefektid tekivad kolju, näo ja selgroo piirkondades. Samuti tekivad aju arenguhäired.

Sõltumatutes uuringutes on leitud, et glüfosaat tekitab endokriinseid häireid nagu kilpnäärme, neerupealsete töös, erinevaid arenguhäireid, lastetust, DNA häireid, neuroloogilisi häireid ja isegi vähki.

Euroopa Komisjon on vastavad uuringud teadlikult kõrvale jätnud ja toonud esile ainult tööstuse enda uuringuid, kus siis väidetakse Roundup olevat turvaline.

Köige rohkem kasutatakse Roundupi geenmanipuleeritud taimedes (GMO), kuna need on aretatud vastu pidama taimekaitsevahendite (taimemürkide) suurtele kogustele. Samas on leitud, et GMO toit tekitab arenguhäireid, põhjuseks glüfosaat.

 

Tiiu Annuk: glüfosaat on nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatav herbitsiid. See on odavaim tõrjevahend, millega saab hävitada kõiki umbrohtusid. Põhjuseks on analoogtoodete turuletulemine pärast 2000. aastat seoses glüfosaadi toimeaine vabanemisega patendi alt ning glüfosaati sisaldavate toodete hindade langus pärast seda. Viimasel ajal on aga üha enam tulnud kõne alla glüfosaadi ohtlikkus nii keskkonnale kui ka inimesele.

”Meil Eestis on juba mõnda aega piiratud glüfosaati sisaldavate toodete kasutamist ning ühtlasi otseselt toidu sisse sattumist. Teatavasti on glüfosaati sisaldavad tooted väga mürgised nii loomadele kui inimestele. Mõjud võivad avalduda küll alles paarikümne aasta pärast (näiteks DDT). Vähe on uuritud ka pestitsiidijääkide koosmõju.”

Lisaks Roundupile toodab Monsanto alates 1996. aastast geneetiliselt muundatud (GM) seemneid, mis on glüfosaadi suhtes resistentsed. Eesmärk oli lubada põlde umbrohtude vastu igal ajal pritsida, kahjustamata seejuures kultuuri ennast.

Tänapäeva intensiivse põllumajanduse puhul on taimekaitsevahendite kasutamine pea paratamatu. Aga nende kasutamine on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud õigusaktidega

Samas kohe möönab Annuk, et glüfosaadid on kahjulikud, aga teises lauses, et see on paratamatus. ”Kas ja kui palju jääb glüfosaati ning selle jääke teraviljadesse, on raske öelda, kuna Eestis on teravilja- ning rapsiseemnetest glüfosaadijääkide määramine alles algusjärgus. Väga oluline on glüfosaadi ning abiainete jääkide määramine mullast, veest, taimedest ja nende saadustest, kuna glüfosaadid on enamkasutatav herbitsiidide rühm Eestis”

” Iseenesest on glüfosaatide kasutamine enne teravilja koristamist lubatud võte, samuti pole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis glüfosaatide kasutamist keelatud, sest keelamiseks peavad olema kindlad faktid”.

Ehk et avalikkusele antakse väga vastuolulisi sônumeid: alguses, et teatakse glüfosaadi kahjulikkusest ning ei teata täpselt kui palju mürki jääb ja koguneb teraviljadesse, aga siiski öeldakse, et on lubatud vôte.

See on täiesti lubamatu, et enne vilja lõikamist pritsitakse saaki glüfosaadiga, et saada parem kuivatamisefekt.

Artiklis „Maad on vôtmas ka glüfosaadiresistentsus“ kirjutatakse, et põhiline müügiargument on GM-kultuuride viljelemise keskkonnasäästlikkus ning tõsiasi, et selliste taimede kasutuselevõtt lihtsustab maaviljelust, võimaldab loobuda künnist ja laialdaselt kasutada otsekülvitehnoloogiat, mis vähendab mulla­erosiooni ning kemikaalide kandumist veekogudesse.

Paraku on ühtaegu muundkultuuride levikuga suurenenud ka umbrohutõrjevahendite kasutamine. Sagedasem tõrje on üks oluline põhjus, miks on tekkinud glüfosaadiresistentsed umbrohud.

Taimemürgid on muutumas nii tavaliseks, et neid leitakse ka mesilaste kärjemeest.

Maaülikooli teadlane Reet Karise tutvustas uuringut kärjemees ja suiras leiduvatest keemilistest taimekaitsevahenditest, nentides jahmatavaid näitajaid.

Uuringus paistab mesi üsna hullus valguses. Nii haritava maa keskele kui ka looduslikule rohumaale jäävatest tarudest leiti kärjemett, kus teatud ainete jääke oli üle igasuguste normide.

Reet Karise rõhutas, et osa tõrjevahendeid jääb loodusesse püsima väga pikaks ajaks, mis tähendab ka, et kemikaale ei saa seostada ainult põlluga.

Keemiajääkide koosmõju uurimine on terves maailmas ilmselt  alles lapsekingades, samamoodi nagu ei teata toidus sisalduvate lisaainete koosmõju.

Kui eraldi mõõta, võivad jäägid jääda normi piiridesse, lubades järeldust, et kõik on korras. Koosmõjus võivad samad ained toimida ettearvamatult, tekitades närvisüsteemi häireid või jättes mesilaspere (samamoodi ka inimese) järelkasvuta.

“Mesinikele teeb muret viimastel kümnenditel kiiresti kahanev mesilasperede arv. Pered ei hukku mitte ainult talvel, vaid ka suvel,” ütles meie mesinduse üks suuremaid asjatundjaid Antu Rohtla.

 

Vastavalt seadustele ei tohi lisaained kahjustada ega ohustada inimese tervist. Selle reguleerimiseks on kasutusele võetud nn ADI-arv (Acceptable Daily Intake) ehk lisaainete aktsepteeritav päevane määr. Inimesele aktsepteeritav ADI-arv tugineb loomkatsetele, mis on tehtud üksikute lisaainete suhtes. Sellistel katsetel põhinevad soovitused ei võta aga arvesse lisaainete koostoimet, inimese individuaalset tundlikkust mõningate ainete suhtes ega erinevaid toitumisharjumusi. Üldkokkuvõttes on uurimustulemused väga puudulikud, lisaainete koostoime ja pikaajalise tarbimise mõjude kohta pole üldse mingeid andmeid. Praktikas on täheldatud, et ülitundlikkuse või allergianähte võib ilmneda isegi soovitatavast määrast väiksemate koguste puhul. Ka võib lubatud määra kergesti ületada, sest pakenditele pole kohustuslik märkida infot lisaainete sisalduse kohta. Eriti rohkelt saavad koos toiduga lisaaineid lapsed, kuna lastele mõeldud toodetes on neid kõige enam.

Teine suur looduse resotaja on ravimijäägid looduskeskkonnas. Teadlased kirjutavad hästi  ravimitega seotud mõjudest  keskkonnale  artiklis „Ravimijäägid looduskeskkonnas“.

„Kui ravimid on organismist väljunud, nimetatakse neid tavaliselt ravimijääkideks. Arvatakse, et ravimijäägid lõppude lõpuks lagunevad keskkonnas, olgu siis mullas või vees. Põhimõtteliselt see ongi nii, ainult et aeg „lõppude lõpuni” on mõnede ravimite puhul väga pikk ja selle aja jooksul jõuavad nad keskkonnas põhjustada muutusi, mis meile sugugi ei meeldi.

Ravimid võivad kuhjuda elusorganismidesse ja muuta vee ning mulla ökosüsteeme. Mõne ravimi lagundavad mikroorganismid päevade või nädalate jooksul, stabiilsemad võivad aga mullas säilida aastaid. Just kauapüsivad ravimid on looduses ohtlikud.

Reoveesettest valmistatud kompostväetist on lubatud kasutada haljastuses, metsanduses ja põllumajanduses tingimusel, et see on muudetud ohutuks inimestele, loomadele, taimedele ja keskkonnale. Enne kui reoveepuhastusjaamad tohivad komposti turule saata, on nad kohustatud tegema selle kohta hulga analüüse.

Eesti ega teiste riikide õigusaktid ei näe ette ravimijääkide sisalduse kontrolli.

Ka sõnniku ravimijääkide sisaldust ei ole ükski riik kohustatud uurima, ehkki suurfarmide loomade sõnnikust ja sellega väetatud mullast on teadlased leidnud mitme ravimi jääke.  Sõnnikut ei töödelda enne turustamist nii nagu reoveesetet.

Ravimite kahjulikku mõju loodusele ei tohiks kauem eirata. Vaja on põhjalikke uuringuid ja lahendusi, kuidas vältida ravimijääkide jõudmist keskkonda ja sealt tagasi meie toidulauale. Isegi väike antibiootikumide hulk mullas ja toidutaimedes on ohtlik, sest loob sobiva keskkonna resistentsete bakterite kujunemiseks kas mullas, inimese või mõne muu looma organismis“.

 

Ehk teisisõnu avalikult öeldakse, et mürkide kasutamise põhjus on maaviljeluse tõhustamises ja rahas, aga keegi ei taha mõelda kaugematele tulemustele.

Ega meil ei ole vaja saada rohkem saaki, vaid puhtamat, energiatihedamat, vitamiinide- ja mineraaliderikkamat toitu. Siinkohal sobib väga hästi mainida supertoiduainete tähendust.

Superfood’id on maailma toitaineterikkaimad toiduained ning nende omadused tulevad paremini esile kui neid tarvitatakse algupärasel ja töötlemata kujul. Eelpool mainitu kehtib  tegelikult  ka kõigi teiste toiduainete puhul, aga superfood’id on juba algselt tulvil vitamiinidest, mineraalainetest, bioflavonoididest, biaktiivsetest aineosakestest, antioksüdantidest, aminohapetest  ja rasvhapetest.

Supertoiduainetel on olnud jumalik tähendus juba vanasti paljude kultuuride ajaloos. Selliseid toiduaineid on kasutatud ka maksevahendina maakera eri mandritel veel natuke üle saja aasta tagasi.

Supertoiduained on looduslikult kasvavad toiduained, milledel on unikaalseid omadusi, pakkudes isegi terapeutilist  toimet tervisele. Ka teaduslikud uuringud ning katsed näitavad, et supertoiduained sisaldavad uskumatuid toitaineid ja aineosi. Suur osa superfood’idest on proteiinide allikad ehk nad sisaldavad meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Paljud neist on ka nö adaptogeenid. See on termin, mis antakse toiduainetele või ürtidele, mis aitavad meie keha adapteeruda keskkonna muutustele, näiteks stressile. Superfood’idele on tüüpiline, et nad imenduvad imehästi ja nad seeduvad peaaegu täielikult ilma selliste jääkideta, mis koormaks organismi. Lisaks nende toitainete hulk võib olla kümne- või isegi sajakordselt suurem võrreldes funktsionaalsete toiduainetega. Ka superfood’ide puhul on oluline jälgida nende kvaliteeti ehk kuidas nad on korjatud, kuivatatud, pakendatud jne. Peame ka aru saama, et tagaaias kasvatatud mustikas, goji mari on väga hea maitsega, kuid nende toiteväärtus on kümneid kordi langenud võrreldes algupärastes tingimustes kasvanuga. Ehk et kui jaapanlane viib siit endale mustikataime ja hakkab seda kasvatama, ei ole tulemus teps mitte sama.

Miks siis me peame ikka rohkem ja rohkem teadvustama kemikaalide kahjulikkust: on need siis taimemürgid, keemiasabad taevas või reostunud vesi? Põhjus on igaühele ühiselt mõistetav, meie organism saastub samamoodi ja iga kemikaal koguneb/kuhjub teatud organitesse ”mis just mürgile meeldib”. Ega siis haigused kohe ei tule, vaid ikka aeglaselt ja salakavalalt teada andes, meie immuunsüsteem annab järele ja imelikud kroonilsied vaevused tulevad. Üks õrnemaid ja olulisemaid organeid, mis kahjustub taimemürkide tagajärjel on kilpnääre, kuid uuringud ei pruugi kahjustusi näidata enne kui käes on juba tõsised tagajärjed. Kilpnäärme ja muude endokriinhaiguste hulk  kogu aeg tasapisi lisandunud. Põhjuseks on ilmselt nii eelpool nimetatud keskkonna saaste, kuid oma osa on kindlasti maisi ja eelkõige soja tarbimise kasvul. Aasialased on kasutanud sojat fermenteeritult, nii et soja koostisosad muutuvad hästi seeditavateks, ka on nad alati kasutanud rohkesti merevetikaid. Teine põhjus on arvatavasti teravilja töötlemine ja gluteiini koguse suurenemine näiteks leibades-saiades. Nüüd on hakatud rääkima glüfosaatidest, mille jäägid jäävad tervalijadesse ja mis teevad ka teraviljast veelgi kahjulikuma toiduaine. Ka inimese leiutatud, töödeldud mineraalsool (NaCl) ajab kilpnäärme segadusse ja võib mõnel inimesel põhjustada südame rütmihäireid mineraalainete rikutud tasakaalu tõttu. Kõige parem ja tervislikum on ehtne puhastamata meresool.

Allikad: Mercola, Maaleht, Maaleht2, ML3, ML4, ML5, ML6, TTU

Rubriigid: Artiklid (kõik). Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>