Narkolepsia tõus tuli vaktsineerimisest

Taani neuropsühholoog Paul Jennum nentis Tallinnas viibides, et harvaesinevaks peetud narkolepsiat diagnoositakse paraku aastatega aina rohkem, üheks tõusu põhjuseks arvatakse Põhjamaades olevat vaktsineerimine.

Narkolepsia on unehäire, mida iseloomustab kontrollimatu unevajadus ning lühiajalised ootamatuid uinumised. Narkolepsia täpne tekkemehhanism on seni teadmata, kuid arvatakse, et haiguse vallandab geenide ja keskkonnafaktorite koosmõju. Esinemissageduseks on seni peetud üks inimene 100 000 kohta.

Kopenhaageni ülikooli neuropsühholoogia professor Poul Jennum rääkis Tallinnas rahvusvahelisel uneuurijate kongressi olles, et esimene osa, millega narkolepsia puhul praegu teadlased aktiivselt tegelevad, on haiguse tekkepõhjuste väljaselgitamine. «See on üks olulisematest küsimustest, kuna narkolepsiat esineb tegelikult aina rohkem. Eriti palju näeme seda oma naabruses: Soomes, Rootsis,» rääkis Jennum.

Vähemalt üks osa narkolepsia sagenemise põhjustest peitub vaktsiinides. «Me nägime narkolepsia esinemissageduse tõusu Põhjamaades vaktsineerimiskampaaniate tõttu, seda just pärast gripi- ja seagripivaktsiini kampaaniaid 2009. aastal,» rääkis Jennum ja lisas: «On väga kurb kõikide nende laste pärast, kes pidid haiguse tõttu kannatama. See on väga oluline teema, mida peame teadvustama.»

Jennumi sõnul on äärmiselt tähtis, et ühiskond mõistaks narkolepsia olulisust, seda, et haigus ei olegi nii harvaesinev ning läheb patsientide jaoks maksma palju rohkem kui aastate eest arvati.

Tegelema peab ka narkolepsia ravi uurimisega. Jennum selgitas, et vaid mõni aasta tagasi töötati välja uus ravim, mis on väga efektiivne. Seda siiski mitte kõigi haigete jaoks. Suurele osale patsientidest antud ravim kõrvaltoimete tõttu ei sobi, mistõttu kasutatakse siiani paralleelselt ka veel vanu ravimeid ja parema ravi otsimine jätkub.

1. veebruaril 2011 avaldas Soome tervise ja heaolu instituut epidemioloogilised tulemused, mis näitasid, et narkolepsiat esines rohkem nende 4–19aastaste seas, kes olid saanud gripivaktsiini Pandemrix, võrreldes vaktsineerimata eakaaslastega. Tänaseks on haigusjuhte peamiselt teada Soome, Rootsi ja Islandi kohta. Haigusjuhte, mis langesid ajaliselt kokku vaktsiini manustamisega, on teadaolevalt 162.

Eestis pole narkolepsiajuhte vaktsineerimise tõttu täheldatud. Siiski peatas terviseamet toonase sotsiaalministri otsusega samal aastal seagripivaktsiini Pandemrix kasutamise.

Lisaks narkolepsiale oli kongressil arutlusel üks väga levinud ja tuntud unehäire – uneapnoe. «Märkimisväärne osa uneapnoe haigeid ei ole oma diagnoosi tegelikult saanud,» lausus Jennum ja möönis, et uneapnoed ei avastata veel piisavalt palju. Teadlaste ülesanne on leida lihtsamaid ja tõhusamaid meetodeid, kuidas uneapnoed diagnoosida.

http://tervis.postimees.ee/2924083/narkolepsia-tous-tuli-vaktsineerimisest

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Orgaaniline või mitte-orgaaniline?

Newcastle’i Ülikooli teadlased vaatasid üle ja viisid läbi metaanalüüsi 343 eelretsenseeritud teaduslikule uuringule, et välja selgitada kas orgaaniline toit on tõesti tervislikum kui mitte-orgaaniline. Tulemused võivad olla mõnede jaoks üllatavad, teistele aga kinnituseks varasematele teadmistele.

Kõige olulisem erinevus, mis leiti, on orgaanilise toidu tunduvalt suurem antioksüdantide sisaldus. Need kaitsevad keha oksüdatsiooniprotsesside eest ja seeläbi võitlevad teatud haiguste ja kasvajatega. Keskkonnaorganisatsioon Environmental Working Group märkis, et tarbija, kes otsustab orgaaniliste puu- ja köögiviljade  kasuks, saab toidust 20-40% rohkem antioksüdante. See on võrdne umbes kahe lisaportsjoniga puuvilju ja köögivilju ilma suurenenud kaloritarbimiseta.

Tarbijatele tundub orgaaniline toit tihti liiga kallis igapäevaseks toiduvalmistamiseks. Kui nad aga saavad ühe toidukorraga rohkem toitaineid, tahab keha päeva jooksul vähem toitu. Kokkuvõttes maksab tarbija orgaanilise toidukorvi eest sama palju kui mitte vähem, kui mitte-orgaanilise puhul.

Orgaaniline toit sisaldab ka vähem pestitsiide. Tavapäraselt kasvatatud toit sisalda kolm kuni neli korda tõenäolisemalt pestitsiitide jääke. Uurimus osutas, et kuigi orgaaniliselt kasvatatud viljad sisaldavad mõnikord pestitsiitide jääke, on neid hulk tavaliselt 10-100 korda väiksem.

Uurijad märkisid ka madalama raskemetalli kaadmiumi ja nitrogeenide sisalduse, mis on mõlemad ohtlikud inimese tervisele. Kaadmium, mida sisaldab ka nt sigareti suits, võib kahjustada maksa, neerusid ja muid organeid. Põhjust, miks neid mürgiseid aineid orgaanilises toidus vähem leidub, ei osatud selgitada. Võib arvata, et glüfosaatidel põhinevad pestitsiidid ärgitavad raskemetallide imendumist tavapäraselt kasvatavatesse viljadesse.

Orgaaniline toit pole mitte kasulik ainult sinu kehale, vaid ka keskkonnale:

Allikas: Spirit science and metaphysics

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Põhja-Euroopas on mesilaste olukord halvem kui lõuna pool

Värske uuring, mis hõlmab andmeid 17 Euroopa Liidu riigi kohta, näitab, et mesilaste olukord Põhja-Euroopas ja Suurbritannias on oluliselt halvem kui Vahemeremaades. Euroopa Komisjoni andmetel on see töö seni kõige põhjalikum uuring mesilasperede surmade kohta.

 

Uuring, mis kandis nime Epilobee, lähtub eeldusest, et mesilasperede loomulik suremus on 10% – selle piiri sisse jäi olukord Kreekas, Itaalias, Hispaanias, Ungaris, Leedus ja Slovakkias. Kõige suurem oli mesilasperede talvine suremus 2012/13. aasta talvel Belgias (33,6%) ja Inglismaal (29%). Lisaks oli mesilasperede suremus üle 20% Taanis, Eestis, Soomes ja Rootsis. Kuid 2013. aasta kevadel ja suvel hukkus kõige enam mesilasi Prantsusmaal (13,6%). Uuringus vaadeldi vaid kodumesilaste olukorda ning ei arvestatud metsmesilaste ja teiste tolmeldavate putukate olukorda ega pestitsiidide mõju.

Suremuse näitajad arvutati riikide esitatud andmete põhjal ja kõigis osalenud 17 riigis kasutati informatsiooni kogumisel sama metoodikat. Uuring hõlmas andmeid ligi 32 000 mesilaspere kohta.

Kuigi asjakohases uuringus seda ei kajastatud, valmistab suurt muret ka suremus metsmesilaste hulgas, kes on samuti väga olulised tolmeldajad. Loodetakse, et eelmisel aastal neonikotinoidpestitsiididele kehtestatud keeld aitab mesilaste ja metsmesilaste suremust vähendada.

Taimekaitsevahendite mõju osas tolmeldavatele putukatele käib teadlaste hulgas tõsine debatt ning paljud eksperdid leiavad, et selle tõestamiseks oleks vaja lisauuringuid. Kuid võttes arvesse asjaolu, et inimeste toiduvarud sõltuvad otseselt tolmeldavate putukate olemasolust, hakkab aeg katsetamiseks ja lisauuringute tegemiseks otsa saama. Mesilased kaovad ja surevad hirmuäratava kiirusega ja on elulise tähtsusega, et sellele reageeritaks vastavalt, kehtestades vajadusel lisapiiranguid ka teiste põllumajanduskemikaalide kasutamisele.

 

Biokütuste soosimine ähvardab toidutaimi

Selle aasta veebruaris avaldatud uuringu kohaselt napib enam kui pooltes Euroopa riikides mesilasi, et toidutaimi tolmeldada. Teadlased on toonud ühe põhjusena välja selle, et järsult suurenenud nõudlus biokütuste järele on suurendanud oluliselt tolmeldamist vajavate taimede hulka ning samas halvendanud mesilaste olukorda, kuna monokultuuridel (raps, päevalilled ja soja) toitumine nõrgendab nende vastupanuvõimet haigustele, parasiitidele ja keskkonnamürkidele.

Biokütuste tootmiseks vajalike taimede kasvatamine on järsult suurenenud. Näiteks Kreekas kasvatati rapsi aastal 2005 kõigest paarilsajal hektaril, kuid sellest ajast alates on kasvuala oluliselt laienenud, kuna rapsi kasvatamisel on võimalik taotleda biokütuste toetust. Kõige tõsisem on olukord Inglismaal, kus on hinnanguliselt jäänud alles kõigest veerand vajalikest mesilastest. Loodetakse, et metsmesilased ja teised tolmeldajad aitavad puudujääki katta, kuid nende olukorda ei ole tegelikult uuritud. Arvata võib, et see ei ole oluliselt parem. Sisuliselt on Euroopas tekkimas olukord, et vahetame toidu biokütuste vastu. EL direktiivi kohaselt peaks aastaks 2020 olema 10% kütusest biokütus, kuid sealjuures ei ole piisavalt pööratud tähelepanu sellele, mida see keskkonnale ja putukatele kaasa toob.

 

Loe lisaks ka, kuidas kommenteerib mesilaste olukorda Eestis Maaülikooli vanemteadur Marika Mänd.

Allikas: Telegram.ee

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

10 ebasoovitatavat toiduainet ja muud ohud tervisele

Toitumisspetsialist Ted Broer on aidanud tuhandetel patsientidel alandada vererõhu, kolesterooli, triglütseriidi ja veresuhkru taset ilma retseptiravimiteta. Oma aastatepikkuses töös oli ta märganud, et teatud toidud tekitavad ameeriklastel südamehaigusi, diabeeti, vähktõbe ning tähelepanu puudulikkuse häiret. Ta koostas nimekirja kümnest toidust, mida ei soovita süüa ja alustas meedias laialdaselt kajastatud programmi “Söö, joo ja ole terve”. “Ebasoovitatavaid toite süües võiksid ülekaalulised ja haiged inimesed mõista, et nende olukord halveneb neid toite tarbides ja tervislikult toitumise otsus tuleks langetada kiiremas korras,“ ütleb Broer.

 

Hea tervise saavutamiseks tuleb vältida järgmisi toite ja aineid

1. Kõrge rasvasisaldusega liha – peekon, hot dog ja viinerid

Naatriumnitraati sisaldav liha soodustab vähkkasvajate teket ja leukeemiat. Vähk on teisel kohal 5–14-aastaste laste surma põhjustajana – see on kiirtoidu söömise tagajärg.

2. Aspartaam

Aspartaam on kunstlik magusaine, mida kasutatakse suhkru asendajana dieetjookides jpt toodetes. Soodustab ajukasvajate ja vähktõve teket, peavalusid, insulte, silmanärvide kahjustumist ja muid terviseprobleeme.

3. Margariini ja transrasvu sisaldavaid tooteid

Toitude valmistamisel muudavad kõrge temperatuur ja õli hüdrogeenimine rasvhapped ohtlikeks teisenditeks, mida inimese organism ei suuda omastada.

4. Koorikloomad

Tuleks hoiduda vähi, kreveti, krabi ja austrite söömisest, sest need sisaldavad merereostuse tõttu arseeni, pliid ja elavhõbedat.

5. Rämpstoidud nagu magusad koogibatoonid ja karastusjoogid

Maisisiirup ehk glükoosi-fruktoosisiirup ja rafineeritud suhkur tekitab sõltuvust, maksakahjustust ja rasvumist.

6. Sojatooted

Suurendavad meestel naissuguhormooni östrogeeni taset, soodustavad naistel emaka- ja rinnavähi teket ning on kahjulikud loote arengule.

7. Fluoritud ja klooritud vesi

Fluoriid on neurotoksiin, mis kahjustab sisesekretsioonisüsteemi ehk endokriinsüsteemi, mis on organismi kudede ja elundite talitlust reguleeriv süsteem (näärmed, hormoonid ja retseptorid). Viimaste uuringute tulemused näitavad, et fluoriid ei takista hambakaariese teket, võimalik on hoopis IQ-taseme langus ja viljatuse oht.

8. Kõrge rasvasisaldusega ja mittemahepõllumajanduslikke piimatooted

Sisaldavad veise kasvuhormoone ja tervist kahjustavaid aineid, mis tulenevad GMO-loomasöödast.

9. Kohv

Tõstab stressihormoon kortisooli taset, mis kiirendab vananemist ja tekitab sõltuvust. Lisaks näitavad viimased uuringutulemused rohkel kohvijoomisel kehakaalu tõusu, kui on juba välja kujunenud sõltuvus, tekivad kohvipuudusel peavalud.

10. Alkohol

Harjumuspärane või igapäevane kasutamine tekitab vaimseid ja füüsilisi tervisekahjustusi.

Allikas : Telegram.ee

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Loodustohter: Mürgid looduses ja toidulaual

Iga päev puutuvad inimesed kokku mitmesuguste keemiliste ainetega, sealhulgas nii keskkonnasaastega, väetiste ja põllumajanduses kasutatavate tõrjeainete jääkidega kui ka toiduainetes sisalduvate lisaainetega. Kuna keskkonnas leiduvaid mürkaineid on raskem vältida, on oluline süüa võimalikult puhast ja lisaaineteta toitu. Seepärast tasuks eelistada nn eluks vajalikke põhitoiduaineid ja mahepõllundustooteid.

Lisaainete kasutamise põhjenduseks tuuakse, et need parandavad toodete välimust ja pikendavad säilivusaega. Tahetakse, et toit säiliks kaua ja oleks nii välimuselt kui ka maitselt ahvatlev. Just seetõttu sisaldavad valmistoidud ja poolfabrikaadid rohkesti mitmesuguseid lisaaineid.

Mao ja soolestiku tegevus on inimese tervisele olulise tähtsusega. Kui kõht pole korras, tunneb inimene end ebamugavalt ja väsinult. Organism vajab tuhandeid ensüüme, kuid vaid käputäis neist kannab hoolt seedimise eest. Ometi kulutab keha selle käputäie tootmiseks rohkem energiat kui nende sadade ainevahetusensüümide tootmiseks, mida vajab ülejäänud keha. Pole siis ime, et inimene tunneb väsimust, kui seedimine on häiritud.

Toidu lõhustamiseks vajalikud ensüümid saadakse süljenäärmetest, maost, kõhunäärmest, peensoolest ja sapist. Ensüümide abil lõhustatakse toitained nii väikesteks molekulideks, et need tungivad läbi sooleseina vereringesse ja toidavad sel kombel organismi. Oma tegevuseks vajavad ensüümid nn koensüüme, millest tähtsaimad on B-rühma vitamiinid, C-vitamiin, E-vitamiin ja tsink.

Harvad pole juhused, kui organismi ensüümitoodang on nõrgenenud keskkonna mürkide, puuduvate ensüümide (tsöliaakia, laktoositalumatus) või vitamiinide ja mineraalide vajakajäämise tõttu, mistõttu tekib  mitmesuguseid probleeme. Toit ei seedu enam korralikult ega suuda läbida sooleseinu. Tulemuseks on toitainete, vitamiinide, mikroelementide ja mineraalide puudus, mis omakorda nõrgendab organismi võimet toota uusi ensüüme. Nii tekib nõiaring, mis põhjustab uusi probleeme. Halvasti seedunud toit tekitab mitmesuguseid vaevusi, kõrvetisi ja röhitsemist, soole- ja kõhuvalu, allergiat, toidutalumatust ja liigesepõletikku.

Viletsa seedimise tulemusel paiskub segi jämesoole bakterifloora, kuna jämesoolde pääseb seedimata toidumass, mis hakkab käärima ja toodab kahjulikke soolemürke ning pärmaineid, mis muudavad olukorra veelgi hullemaks. Kõht läheb punni, tekib puhitus, esineb kõhulahtisust või kõhukinnisust, peavalusid ja muid vaevusi, halvimal juhul ütleb üles kogu immuunsüsteem.

Vaatame lähemalt, mis on toiminud meie keskkonnaga viimase 20 aasta jooksul.

Suur läbimurre on saavutatud.

Kui siiamaani on üritatud kaitsta taimemürke väitega, et täiesti ohutut taimekaitsevahendit pole olemas ja ega asi ikka nii hull ole, siis nüüdseks kuuleb lausa asjatundjate suust, et mürgid on ohtlikud meie tervisele. Nõustaja küll ütleb et „arvan, et pigem on tervisele ohtlikum kauplustest osta välismaist köögi- ja puuvilja ning kasutada kodus kodukeemiat (allergia jt ohud), kui see, et eestimaises teraviljas ja selle saadustes oleks palju glüfosaadi jääke“.

Samas ega see asja olematuks ei tee,  kui ohtralt siiski mürke kasutatakse. Välismaised puuviljad võiks küll ostmata jätta.

Allpool ülevaade artiklitest, milles juttu taimekaitsevahenditest.

Lotman väidab,  et kasutatavad taimekaitsevahendid on muutunud viimase 25 aasta jooksul inimesele ja keskkonnale ohutumaks, aga siiski mitte ohutuks.

“Tänapäeval testitakse aineid põhjalikumalt, kuid arendajate endi poolt,” selgitab ta. “Praegused mürgid lagunevad looduses kiiremini ega kuhju toiduahelates − aga mürgised ja tihti algselt arvatust mürgisemad on need sellegipoolest.”

Olkord on sama nagu ravimiturul, et tootja ise teeb uuringud, mis ei saa olla ju erapooletud. Ega tootja ise ei saa öelda, et tema toode oleks mürgine ja haigusi tekitav.

 

Euroopa Maa Sõprade (Friends of  Earth Europe) korraldatud uuringud näitavad, et Euroopa riikide elanike uriinist on leitud glüfosaadijääke. Suurel osal rahvastikust võib olla kehas pestitsiidijääke ja pole selge, kust need pärinevad, vahendab Bioneer.ee.

Vaatamata sellele, et glüfosaadipõhised herbitsiidid on Euroopas kõige enam kasutatavad, on tehtud väga vähe uuringuid glüfosaadijääkide määramiseks toidus, söödas või vees. Glüfosaadijääkide analüüsimist inimkehas ei tehta üldse.

Tartu Ülikooli arstiteadlane Hele Everaus on öelnud, et inimesele täiesti ohutut pestitsiidi pole olemas. Inimese organismi sattunud taimekaitsevahendite jäägid võivad põhjustada tervisele ränki kahjustusi: vähki, viljatust, astmat, väärarenguid ja palju muud.

 

Umbrohumürk Roundup on palju ohtlikum kui me tegelikult oskame endale ette kujutada. Jutud selle mürgi ohutusest vôib jätta ainult endale puru silma ajamiseks. Avalikkuses ja ametlikes teadetes Roundup kui taimekatsevahend on ju täiesti vale sõna ja seda kasutatakse teadlikult. Me peaksime endalt kûsima, et kas me elame unes, et on raske näha, mida meile aianduskauplustes müüakse. Aga nii kaua, kui on nôudlust,  seda ka müüakse.

Roundupi toimeaine on glüfosaat, mis tekitab arengudefekte konnadel, kanade loodetel ja juba palju väiksemates kogustes, mida kasutatakse aedades ja taimekasvatuses. Arengudefektid tekivad kolju, näo ja selgroo piirkondades. Samuti tekivad aju arenguhäired.

Sõltumatutes uuringutes on leitud, et glüfosaat tekitab endokriinseid häireid nagu kilpnäärme, neerupealsete töös, erinevaid arenguhäireid, lastetust, DNA häireid, neuroloogilisi häireid ja isegi vähki.

Euroopa Komisjon on vastavad uuringud teadlikult kõrvale jätnud ja toonud esile ainult tööstuse enda uuringuid, kus siis väidetakse Roundup olevat turvaline.

Köige rohkem kasutatakse Roundupi geenmanipuleeritud taimedes (GMO), kuna need on aretatud vastu pidama taimekaitsevahendite (taimemürkide) suurtele kogustele. Samas on leitud, et GMO toit tekitab arenguhäireid, põhjuseks glüfosaat.

 

Tiiu Annuk: glüfosaat on nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatav herbitsiid. See on odavaim tõrjevahend, millega saab hävitada kõiki umbrohtusid. Põhjuseks on analoogtoodete turuletulemine pärast 2000. aastat seoses glüfosaadi toimeaine vabanemisega patendi alt ning glüfosaati sisaldavate toodete hindade langus pärast seda. Viimasel ajal on aga üha enam tulnud kõne alla glüfosaadi ohtlikkus nii keskkonnale kui ka inimesele.

”Meil Eestis on juba mõnda aega piiratud glüfosaati sisaldavate toodete kasutamist ning ühtlasi otseselt toidu sisse sattumist. Teatavasti on glüfosaati sisaldavad tooted väga mürgised nii loomadele kui inimestele. Mõjud võivad avalduda küll alles paarikümne aasta pärast (näiteks DDT). Vähe on uuritud ka pestitsiidijääkide koosmõju.”

Lisaks Roundupile toodab Monsanto alates 1996. aastast geneetiliselt muundatud (GM) seemneid, mis on glüfosaadi suhtes resistentsed. Eesmärk oli lubada põlde umbrohtude vastu igal ajal pritsida, kahjustamata seejuures kultuuri ennast.

Tänapäeva intensiivse põllumajanduse puhul on taimekaitsevahendite kasutamine pea paratamatu. Aga nende kasutamine on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud õigusaktidega

Samas kohe möönab Annuk, et glüfosaadid on kahjulikud, aga teises lauses, et see on paratamatus. ”Kas ja kui palju jääb glüfosaati ning selle jääke teraviljadesse, on raske öelda, kuna Eestis on teravilja- ning rapsiseemnetest glüfosaadijääkide määramine alles algusjärgus. Väga oluline on glüfosaadi ning abiainete jääkide määramine mullast, veest, taimedest ja nende saadustest, kuna glüfosaadid on enamkasutatav herbitsiidide rühm Eestis”

” Iseenesest on glüfosaatide kasutamine enne teravilja koristamist lubatud võte, samuti pole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis glüfosaatide kasutamist keelatud, sest keelamiseks peavad olema kindlad faktid”.

Ehk et avalikkusele antakse väga vastuolulisi sônumeid: alguses, et teatakse glüfosaadi kahjulikkusest ning ei teata täpselt kui palju mürki jääb ja koguneb teraviljadesse, aga siiski öeldakse, et on lubatud vôte.

See on täiesti lubamatu, et enne vilja lõikamist pritsitakse saaki glüfosaadiga, et saada parem kuivatamisefekt.

Artiklis „Maad on vôtmas ka glüfosaadiresistentsus“ kirjutatakse, et põhiline müügiargument on GM-kultuuride viljelemise keskkonnasäästlikkus ning tõsiasi, et selliste taimede kasutuselevõtt lihtsustab maaviljelust, võimaldab loobuda künnist ja laialdaselt kasutada otsekülvitehnoloogiat, mis vähendab mulla­erosiooni ning kemikaalide kandumist veekogudesse.

Paraku on ühtaegu muundkultuuride levikuga suurenenud ka umbrohutõrjevahendite kasutamine. Sagedasem tõrje on üks oluline põhjus, miks on tekkinud glüfosaadiresistentsed umbrohud.

Taimemürgid on muutumas nii tavaliseks, et neid leitakse ka mesilaste kärjemeest.

Maaülikooli teadlane Reet Karise tutvustas uuringut kärjemees ja suiras leiduvatest keemilistest taimekaitsevahenditest, nentides jahmatavaid näitajaid.

Uuringus paistab mesi üsna hullus valguses. Nii haritava maa keskele kui ka looduslikule rohumaale jäävatest tarudest leiti kärjemett, kus teatud ainete jääke oli üle igasuguste normide.

Reet Karise rõhutas, et osa tõrjevahendeid jääb loodusesse püsima väga pikaks ajaks, mis tähendab ka, et kemikaale ei saa seostada ainult põlluga.

Keemiajääkide koosmõju uurimine on terves maailmas ilmselt  alles lapsekingades, samamoodi nagu ei teata toidus sisalduvate lisaainete koosmõju.

Kui eraldi mõõta, võivad jäägid jääda normi piiridesse, lubades järeldust, et kõik on korras. Koosmõjus võivad samad ained toimida ettearvamatult, tekitades närvisüsteemi häireid või jättes mesilaspere (samamoodi ka inimese) järelkasvuta.

“Mesinikele teeb muret viimastel kümnenditel kiiresti kahanev mesilasperede arv. Pered ei hukku mitte ainult talvel, vaid ka suvel,” ütles meie mesinduse üks suuremaid asjatundjaid Antu Rohtla.

 

Vastavalt seadustele ei tohi lisaained kahjustada ega ohustada inimese tervist. Selle reguleerimiseks on kasutusele võetud nn ADI-arv (Acceptable Daily Intake) ehk lisaainete aktsepteeritav päevane määr. Inimesele aktsepteeritav ADI-arv tugineb loomkatsetele, mis on tehtud üksikute lisaainete suhtes. Sellistel katsetel põhinevad soovitused ei võta aga arvesse lisaainete koostoimet, inimese individuaalset tundlikkust mõningate ainete suhtes ega erinevaid toitumisharjumusi. Üldkokkuvõttes on uurimustulemused väga puudulikud, lisaainete koostoime ja pikaajalise tarbimise mõjude kohta pole üldse mingeid andmeid. Praktikas on täheldatud, et ülitundlikkuse või allergianähte võib ilmneda isegi soovitatavast määrast väiksemate koguste puhul. Ka võib lubatud määra kergesti ületada, sest pakenditele pole kohustuslik märkida infot lisaainete sisalduse kohta. Eriti rohkelt saavad koos toiduga lisaaineid lapsed, kuna lastele mõeldud toodetes on neid kõige enam.

Teine suur looduse resotaja on ravimijäägid looduskeskkonnas. Teadlased kirjutavad hästi  ravimitega seotud mõjudest  keskkonnale  artiklis „Ravimijäägid looduskeskkonnas“.

„Kui ravimid on organismist väljunud, nimetatakse neid tavaliselt ravimijääkideks. Arvatakse, et ravimijäägid lõppude lõpuks lagunevad keskkonnas, olgu siis mullas või vees. Põhimõtteliselt see ongi nii, ainult et aeg „lõppude lõpuni” on mõnede ravimite puhul väga pikk ja selle aja jooksul jõuavad nad keskkonnas põhjustada muutusi, mis meile sugugi ei meeldi.

Ravimid võivad kuhjuda elusorganismidesse ja muuta vee ning mulla ökosüsteeme. Mõne ravimi lagundavad mikroorganismid päevade või nädalate jooksul, stabiilsemad võivad aga mullas säilida aastaid. Just kauapüsivad ravimid on looduses ohtlikud.

Reoveesettest valmistatud kompostväetist on lubatud kasutada haljastuses, metsanduses ja põllumajanduses tingimusel, et see on muudetud ohutuks inimestele, loomadele, taimedele ja keskkonnale. Enne kui reoveepuhastusjaamad tohivad komposti turule saata, on nad kohustatud tegema selle kohta hulga analüüse.

Eesti ega teiste riikide õigusaktid ei näe ette ravimijääkide sisalduse kontrolli.

Ka sõnniku ravimijääkide sisaldust ei ole ükski riik kohustatud uurima, ehkki suurfarmide loomade sõnnikust ja sellega väetatud mullast on teadlased leidnud mitme ravimi jääke.  Sõnnikut ei töödelda enne turustamist nii nagu reoveesetet.

Ravimite kahjulikku mõju loodusele ei tohiks kauem eirata. Vaja on põhjalikke uuringuid ja lahendusi, kuidas vältida ravimijääkide jõudmist keskkonda ja sealt tagasi meie toidulauale. Isegi väike antibiootikumide hulk mullas ja toidutaimedes on ohtlik, sest loob sobiva keskkonna resistentsete bakterite kujunemiseks kas mullas, inimese või mõne muu looma organismis“.

 

Ehk teisisõnu avalikult öeldakse, et mürkide kasutamise põhjus on maaviljeluse tõhustamises ja rahas, aga keegi ei taha mõelda kaugematele tulemustele.

Ega meil ei ole vaja saada rohkem saaki, vaid puhtamat, energiatihedamat, vitamiinide- ja mineraaliderikkamat toitu. Siinkohal sobib väga hästi mainida supertoiduainete tähendust.

Superfood’id on maailma toitaineterikkaimad toiduained ning nende omadused tulevad paremini esile kui neid tarvitatakse algupärasel ja töötlemata kujul. Eelpool mainitu kehtib  tegelikult  ka kõigi teiste toiduainete puhul, aga superfood’id on juba algselt tulvil vitamiinidest, mineraalainetest, bioflavonoididest, biaktiivsetest aineosakestest, antioksüdantidest, aminohapetest  ja rasvhapetest.

Supertoiduainetel on olnud jumalik tähendus juba vanasti paljude kultuuride ajaloos. Selliseid toiduaineid on kasutatud ka maksevahendina maakera eri mandritel veel natuke üle saja aasta tagasi.

Supertoiduained on looduslikult kasvavad toiduained, milledel on unikaalseid omadusi, pakkudes isegi terapeutilist  toimet tervisele. Ka teaduslikud uuringud ning katsed näitavad, et supertoiduained sisaldavad uskumatuid toitaineid ja aineosi. Suur osa superfood’idest on proteiinide allikad ehk nad sisaldavad meie organismile vajalikke asendamatuid aminohappeid. Paljud neist on ka nö adaptogeenid. See on termin, mis antakse toiduainetele või ürtidele, mis aitavad meie keha adapteeruda keskkonna muutustele, näiteks stressile. Superfood’idele on tüüpiline, et nad imenduvad imehästi ja nad seeduvad peaaegu täielikult ilma selliste jääkideta, mis koormaks organismi. Lisaks nende toitainete hulk võib olla kümne- või isegi sajakordselt suurem võrreldes funktsionaalsete toiduainetega. Ka superfood’ide puhul on oluline jälgida nende kvaliteeti ehk kuidas nad on korjatud, kuivatatud, pakendatud jne. Peame ka aru saama, et tagaaias kasvatatud mustikas, goji mari on väga hea maitsega, kuid nende toiteväärtus on kümneid kordi langenud võrreldes algupärastes tingimustes kasvanuga. Ehk et kui jaapanlane viib siit endale mustikataime ja hakkab seda kasvatama, ei ole tulemus teps mitte sama.

Miks siis me peame ikka rohkem ja rohkem teadvustama kemikaalide kahjulikkust: on need siis taimemürgid, keemiasabad taevas või reostunud vesi? Põhjus on igaühele ühiselt mõistetav, meie organism saastub samamoodi ja iga kemikaal koguneb/kuhjub teatud organitesse ”mis just mürgile meeldib”. Ega siis haigused kohe ei tule, vaid ikka aeglaselt ja salakavalalt teada andes, meie immuunsüsteem annab järele ja imelikud kroonilsied vaevused tulevad. Üks õrnemaid ja olulisemaid organeid, mis kahjustub taimemürkide tagajärjel on kilpnääre, kuid uuringud ei pruugi kahjustusi näidata enne kui käes on juba tõsised tagajärjed. Kilpnäärme ja muude endokriinhaiguste hulk  kogu aeg tasapisi lisandunud. Põhjuseks on ilmselt nii eelpool nimetatud keskkonna saaste, kuid oma osa on kindlasti maisi ja eelkõige soja tarbimise kasvul. Aasialased on kasutanud sojat fermenteeritult, nii et soja koostisosad muutuvad hästi seeditavateks, ka on nad alati kasutanud rohkesti merevetikaid. Teine põhjus on arvatavasti teravilja töötlemine ja gluteiini koguse suurenemine näiteks leibades-saiades. Nüüd on hakatud rääkima glüfosaatidest, mille jäägid jäävad tervalijadesse ja mis teevad ka teraviljast veelgi kahjulikuma toiduaine. Ka inimese leiutatud, töödeldud mineraalsool (NaCl) ajab kilpnäärme segadusse ja võib mõnel inimesel põhjustada südame rütmihäireid mineraalainete rikutud tasakaalu tõttu. Kõige parem ja tervislikum on ehtne puhastamata meresool.

Allikad: Mercola, Maaleht, Maaleht2, ML3, ML4, ML5, ML6, TTU

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Mis on tärklisetalumatus ja kuidas see keha mõjutab

know-resist-starch1Puhitus, kõhugaasid, hommikune kõhulahtisus, näiteks kohvitassi järel, vahelduv kõhulahtisus ja –kinnisus ning krooniline väsimus võivad viidata tärklisetalumatusele. Tärklised on taimedes leiduvad pikad lihtsüsivesikutest koosnevad ahelad, sageli nimetatakse neid kompleksseteks süsivesikuteks. Üldiselt arvatakse, et tärklised ei tõsta veresuhkrut nii kiiresti, nagu lihtsüsivesikud, ning seetõttu on need tervislikum variant. Kuid kõik tärklised ei  ole võrdsed ning nende tervislikkus sõltub mitmest asjaolust, sealhulgas iga inimese isiklikust tundlikkusest. Teadlased on leidnud, et liigne tärklise tarbimine suurendab isegi rinnavähi naasmist sellest korra paranenud patsientide puhul.

 

Tärkliserohked toidud on teraviljatooted (nisust, riisist, odrast ja kaerast), kartulid, mais ja oad. Mõned neist seeduvad kiiresti ja tõstavad seetõttu ka kiiresti veresuhkrut, teised lõhustatakse aeglasemalt. Ning mõned tärklised on eriti vastupidavad, ning ei lagune peensooles peaaegu üldse. Raskesti seeditav viljatärklis või selle seedimisel tekkinud jääkained võivad tekitada vaevuseid, sealjuures kartulitärklis võib tekitada samalaadseid probleeme kui nisutärklis – küsimus on söödava tärklise hulgas.

 

Tärklised on erinevad

Tärklise seedumist mõjutab selle töötlemisaste ja struktuur. Teravilja (eriti nisu) tavaliselt enne tarbimist töödeldakse väga tugevalt, mis teeb selle kergemini seeduvaks kuid selle söömine tõstab seetõttu väga kiiresti veresuhkrut ja põhjustab insuliini tõusu ja metaboolset sündroomi. Täisteraviljast, pruunist riisist ja ubadest pärinev tärklis laguneb aeglasemalt, kuid kui napib selle lagunemiseks vajalikke ensüüme, siis liigub see lagundamata kujul jämesoolde ning tekitab talumatuse sümptomeid. Lühema teraga ja kleepuvam riis on enamasti kõrgema glükeemilise indeksiga, see tähendab et see laguneb kergemini ja põhjustab kiiret veresuhkru tõusu. Värskes kartulis sisalduv tärklis on veidi erineva struktuuriga ja madalama glükeemilise indeksiga, kui vanas kartulis. Makaronide puhul oleneb nende glükeemiline indeks sellest, kui pehmeks need keedetud on – al dente pasta tõstab veresuhkrut aeglasemalt.

Tärklisetalumatuse probleem ilmnes juba 1940-ndatel aastatel, kuid 1970-ndatel tõusid tähelepanu keskmesse laktoositalumatus ja tsöliaakia. Nüüd aga seisame silmitsi soolestiku probleemidega, mida pole leevendanud ei laktoosi- ega gluteenivaba menüü. 1990-ndatest aastatest on see tendents kõvasti kasvanud. Kui seedeensüümid ei suuda kogu söödavat tärklist muundada nii, et see peensoolest imenduks, tekib jada probleeme, mida loodustoodete pioneer, fütoterapeut ja koolitaja Tapani Lahti nimetab kokkuvõtvalt tärklisetalumatuseks.

 

Kuidas liigne tärklis keha mürgitama hakkab

“Olen 2000. aastast alates uurinud, millised muud suhkrud võivad tekitada laktoositalumatusele viitavaid nähte, kui laktoositalumatus ja tsöliaakia on välistatud,“ sõnas Lahti. On teada, et seentes sisalduv trehaloos seedub halvasti ja see tekitab talumatuse nähtusid. Nüüd on ka viljades sisalduv tärklis ja kartulitärklis samasse kategooriasse kuuluvad. Tärklisejäägid ja neist moodustunud suhkruühendid liiguvad jämesoolde, muutudes seal pesitsevatele bakteritele toiduks, takistades toitainete imendumist, mis omakorda hakkavad seal roiskuma paisates organismi mürgiseid jääkaineid. Roiskumise algfaasis tekivad lagundajabakterid, kääritajabakterid ja pärmseen. Roiskumisel tekivad ammooniumühendid, mis imenduvad jämesoolest vereringe kaudu maksa ja ajju. Inimese enda valguainevahetus toodab samalaadseid aineid, aga jämesoole bakterid võivad tekitada neid tunduvalt suuremal hulgal kui inimene ise. See tähendab organismile topeltkoormust. Liigne  ammooniumitase veres häirib ajutegevust, põhjustades unehäireid, ärevust, närvilisust ja muid psüühilisi probleeme. Bakterite plahvatuslik kasv viib mürgistuseni, mis häirib soolestiku tegevust ja ainevahetust üldiselt. Pikaajaliselt võib see viia maksakahjustuseni ja sellest tulenevate terviseprobleemideni.

 

Keeruline diagnoosida

Nagu paljude talumatuseprobleemide puhul, et ole ka tärklisetalumatust lihtne diagnoosida. See võib viia haigusliku kõhnumiseni, kuna inimene ei saa söögist vajalikul määral toitaineid kätte. Talumatusenähtusid tekitavad toiduained ei tekita probleeme koheselt söömise järel, vaid alles peensoole lõpuosas ja jämesooles. Seega vaevused ei teki vahetult söömise järel. Võivad esineda ka kõrvetised ja refluks-sündroom.

Tärklisetalumatus on tingitud algselt kõhunäärme ja peensoole ensüümide puudusest või nende nõrgast toimest. Teades, et laktoositalumatus on tingitud laktoosi lõhustava ensüümi puudumisest, kehtib sama lugu ka tärklisetalumatuse puhul. Ensüümaktiivsust saab tõsta ensüümipreparaatide abil, mis nõrgestavad roiskumist tekitavate bakterite ja pärmseente tegevust, tõhustades toidu seedimist. Abiks on veel probiootikumid, mis loovad seedimist soodustavatele bakteritele parema keskkonna. Liigset ammoniaaki seovad aminohape ornitiin ja magneesium.

Tärkliserohkete toitude ära tundmisel on abiks üsna lihtne meetod. Teraviljatooteid ja kartuleid on lihtne välistada, kuid ka paljud teised toidud võivad olla tärkliserohked ning tekitada tundlikele inimestele vaevuseid. Kui soovid proovida tärklise vältimist, siis tilguta küsimuse all olevale toidule  peale paar tilka joodi ning vaata, kuidas see reageerib – tärklisega reageerides muutub joodi toon oranžist sinakashalliks või isegi peaaegu mustaks. Ole ettevaatlik ja ära söö seda toitu, mida oled joodi abil testinud.

Allikad: Telegram, Eliksiir, Low Carb Diets, Easyweb

Toimetas Katrin Suik

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

C-vitamiin – mitmekülgne ja hädavajalik ehituskivi hea tervise jaoks

sk2Kevade saabudes vaevab paljusid inimesi valguse- ja vitamiinidepuuduse tõttu kevadväsimus. Üks võimalus seda leevendada on enda toidus teadlikult suurendada C-vitamiini hulka. C-vitamiin on ülioluline terve keha heaks terviseks. Suures koguses aitab see hetkega väsimuse vastu ning pikas plaanis aitab see keha kaitsta vabade radikaalide rünnaku eest, parandab ning säilitab naha ja veresoonte elastsust, on oluline mitmete biokeemiliste reaktsioonide toimimiseks kehas, aju normaalseks funktsioneerimiseks, vere kolesteroolitaseme normaliseerimiseks, paremaks raua omandamiseks ning väga paljudeks teisteks funktsioonideks kehas.

 

C-vitamiini puudus tekitab väsimust, sageli esinevaid infektsioonhaigusi, isutust ja aneemiat. Pikalt kestnud C-vitamiini puudus tekitab skorbuuti. Inimese keha C-vitamiini ei tooda, nii et saame seda veeslahustuvat vitamiini igapäevaselt koos toiduga. C-vitamiini ametlikult soovitatav päevane kogus (RDA) on 50–100 mg meeste ja 45–75 mg naiste puhul. Suitsetajatel on võrreldes teistega suurem C-vitamiini vajadus. Samuti vajavad suuremaid koguseid rasedad ja imetavad emad. Raseduse ajal ebapiisav C-vitamiini tarvitamine võib põhjustada loote aju arenguhälvet. Mitmed allikad on aga viidanud, et soovitatav päevane annus võiks olla oluliselt kõrgem. Naistel 80 mg ja meestel 150 mg päevas on piisav kogus ja vastab umbes 57 µmol/l vereanalüüsis.

Kahekordne Nobeli preemia laureaat ja C-vitamiini pioneer Linus Pauling soovitas aga omal ajal suukaudset kogust 1000 mg kaks korda päevas. Teadusringkondades polemiseeriti niisuguse “jultumuse“ üle tollal ägedalt, seda enam, et Pauling propageeris suure koguse intravenoosse C-vitamiini manustamist ka vähiraviks. Kui võtta aluseks tervete loomade organismis igapäevaselt toodetav C-vitamiini kogus ja kohaldada need andmed inimesele, saame tulemuseks, et terve inimene toodaks vastava ensüümi olemasolul 2000-4000 mg C-vitamiini päevas. Primaadid, kes inimesega sarnaselt C-vitamiini toota ei suuda, söövad päevas oma normaalse toidusedeli osana 3000-4000 mg C-vitamiini. Selle teadmise valguses ei tundugi Linus Paulingu soovitused enam nii võimatud.

 

Aitab vähi vastu

C-vitamiin suurendab organismi jõudlust ja on tõhus abi ka vähiravis. Uuringus, mis viidi läbi Otago Ülikoolis, Christchurchis, Uus-Meremaal, vaadeldi C-vitamiini sisaldust vähirakkudes ning võrreldi seda tervete rakkude C-vitamiini sisaldusega. Samuti uuriti, kas sellel on mingi seos vähirakkude vohamisega ning allumatusega keemiaravile. Uuringus selgus, et vähirakud ei suuda C-vitamiini vajalikul määral talletada. Madala C-vitamiini tasemega vähirakkudes on kõrge valgu HIF-1 tase, mis paneb nad stressitingimustes vohama. Seega on vähivastases ravis C-vitamiini manustamine äärmiselt vajalik.

Lisaks aitab C-vitamiin kaitsta kantserogeensete keskkonnamürkide eest ning ennetab seda, et näiteks tubasuits või mõned toidu lisaained loovad vähialgmed. Mitmed teadlased uurivad tänapäeval C-vitamiini rolli vähiravis ning Dr Mark Levine ja Ronald Hoffmani tööd on üksteisest sõltumatult näidanud, et intravenoosselt manustatud C-vitamiin hävitab vähirakke. Sealjuures mängib kindlasti rolli manustatava C-vitamiini kvaliteet. C-vitamiin ei ole lihtne askorbiinhape vaid keeruline kompleksne ühend. Sünteetiline C-vitamiin on valdavalt üsna kasutu ja võib isegi põhjustada kahju, koormates neere.

Vähiravi C-vitamiini abil on üsna vastuoluline teema, kuna on leitud, et laboritingimustes koekultuuridel ja hiirte peal vähendab C-vitamiini toidulisand keemiaravis kasutatavate ravimite toimimist. Vastavat uuringut läbi viinud teadlane Mark L. Heaney kommenteeris, et vähipatsiendid peaksid jätkama tervisliku ja C-vitamiinirohke toidu tarbimist, kuid teda teeb murelikuks see, kui patsiendid annustavad suuri koguseid tavalist purgivitamiini.

 

Naha ja sidekudede tervise jaoks hädavajalik

C-vitamiin on oluline komponent kollageeni sünteesimisel. Kollageen on meie naha ja sidekudede tähtis koostisaine, mis aitab säilitada naha ja veresoonte elastsust. Kollageen on vajalik ka kõõluste ja sidemete, silma sarvkesta, liigeste, luude ja soolestiku jaoks. Kuna see on naha terviklikkuse jaoks oluline, siis aitab keha piisav C-vitamiiniga varustatus ka haavadel ja marrastustel kiiremini paraneda. On leitud, et isegi neil inimestel, kellel ei ole esialgse hinnangu kohaselt C-vitamiini puudust, aitab C-vitamiini tarbimine kiirendada haavade paranemist.

 

Tugevdab keha kaitsevõimet haiguste vastu

Piisav C-vitamiini tase kehas aitab paremini ennetada infektsioonidesse ja ägedatesse hingamisteede haigustesse nakatumist. Laboritingimustes on leitud, et C-vitamiin hävitab ravimresistentset tuberkuloosibakterit. C-vitamiini lisamine praegustele tuberkuloosiravimitele võib oluliselt kiirendada selle haiguse ravi. C-vitamiin parandab organismi foolhappe ainevahetust  ja valgeliblede tegevust, tõstes keha vastupanuvõimet põletike vastu ning aitab samas kaasa raua ja mitmete muude mikroelementide imendumisele soolestikust.

 

Ennetab insulti ja infarkti

Jaapanis läbiviidud uuringu käigus selgus, et inimestel, kellel on veres kõrgem C-vitamiini tase, on tervelt 70%väiksem tõenäosus saada insulti. Sama kinnitas ka Soomes 2002. aastal tehtud teadustöö, mis näitas, et madalama C-vitamiini tasemega inimestel on ligi 2,4 korda suurem insulti haigestumise risk. Seda selgitab asjaolu, et meie veresooned on tehtud sidekoest, mille üheks olulisemaks komponendiks on kollageen. Küllaldane kogus C-vitamiini on aga kvaliteetse kollageeni sünteesi üheks võtmefaktoriks. Muu kasuliku kõrval on C-vitamiinil ka verdvedeldav toime. Ja ei tasu ära unustada fakti, et C-vitamiin on oluline antioksüdant, mis aitab kahjutuks teha organismis pidevalt tekkivaid vabu radikaale. Sisuliselt tähendab see, et C-vitamiin kaitseb meie keha otseselt läbiroostetamise ehk korrodeerumise eest.

 

Mis on kõige parem C-vitamiini allikas?

Parimateks C-vitamiini allikateks on marjad, puu- ja köögiviljad, nt mustsõstrad, astelpaju, kibuvitsamarjad, mustsõstramarjad, kiivi, paprika, petersell, tsitruselised ja kaalikas. Eksootilisematest marjadest on väga C-vitamiinirohked inkamarjad ja camu camu’d, mida peetakse maailma üheks C-vitamiini rikkamaks marjaks. C-vitamiin laguneb kergesti temperatuuri, hapniku ja valguse toimel. Sellepärast ei tasu säilitada või leotada puu- ja köögivilju vees ega hoida värskeid puuviljamahlu lahtiselt külmikus kauem, kui 2-3 päeva.

Loomade kehad sünteesivad C-vitamiini glükoosist kuna glükoos ja C-vitamiin on oma molekulaarselt struktuurilt võrdlemisi sarnased. Ka rakkudesse sisenemiseks kasutavad glükoos ja C-vitamiin samu retseptorkohti ehk teisisõnu, võistlevad omavahel rakkudesse pääsemise eest, ja seda nii inimestel kui ka loomadel. Nii võib eeldada, et suhkrurikka eine söömise järel ei omasta meie keha C-vitamiini enam tõhusalt, kuna rakkude retseptorid on juba kinni. Ja kui vaadata, mida inimesed tänapäeval reeglina söövad, siis ei teki küsimustki, kas rakku sisenemisel jääb ukse taha glükoos või C-vitamiin.

Sel ajal, kui piisavalt kvaliteetseid värskeid vilju saadaval ei ole, võib vahel abi olla kvaliteetsest purgivitamiinist. Kindlasti tuleks eelistada looduslikku, taimedel (kibuvitsal, tsitruselistel, acerola kirsil jne) põhinevat C-vitamiini ning hoiduda sünteetilisi magusaineid sisaldavatest vitamiinidest. Mao ülehappesuse ilmingute korral on soovitav kasutada C-vitamiini vähemhappelisi, mineraalidega (Mg, K, Zn) puhverdatud askorbaadi vorme või esteriseeritud C-vitamiini.

Haiguse ajal tasub igapäevast doosi tunduvalt suurendada. Üleannustamist ei pruugi karta, kuna C-vitamiin on vesilahustuv ning ülejääk väljutatakse organismist.

NB! C-vitamiini suured kogused segavad verevedeldajate toimet ning võivad reageerida teatud amfetamiinidega, mida kasutatakse narkolepsia ja ADD raviks.

Allikad: Telegram, Loodustohter, Otago, Toitumine.ee, Telegram, Medical News Today, Dr Hoffman, MNT 2, MNT 3, MNT 4

Toimetas Katrin Suik

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Mis on fosfaadid ja miks neid tasub vältida

phosphate fertilizer cropped 289x300 Mis on fosfaadid ja miks neid tasub vältidaFosfaadid on fosforhapete soolad, millel on inimese kehas oma oluline roll täita. Fosfor on väga oluline energia ainevahetuses ATP molekuli osana. Kuid lisaks leidub fosforit nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoestrites, mitmetes koensüümides ning organismi puhversüsteemides. Mineraalsooladena on fosfor organismis luukoe ja hammaste koostises. Kuid nagu kõige puhul, kehtib kehtib ka fosfaatide puhul see, et liigses koguses muutuvad need organismile kahjulikuks.

 

Kaltsiumi ja fosfori suhe luustikus peab olema tasakaalus. Ideaalne fosfori- kaltsiumi suhe on 1 : 2 (st üks osa fosforit ja kaks osa kaltsiumi). Tegelikult aga on viimasel ajal olukord vastupidine. Soomes korraldatud toidueelistusi käsitleva uurimuse kohaselt said inimesed juba 2000. aastal fosfaate 2,5 korda rohkem kui kaltsiumi ning tänaseks on see arv ilmselt veelgi suurem.

Varem peeti fosfaatide liigset hulka kehas peamiselt neeruhaigustega inimeste probleemiks, kui viimastel aastatel on leitud, et fosfaatide tarbimine toidu lisaainetena on oluline teema kõigi puhul. Vereseerumi liiga kõrge fosfaatide sisaldus on oluline südame-veresoonkonna haigustesse suremise riskifaktor. Fosfaadid kahjustavad püsivalt veresoonte seinu ning põhjustavad kudede enneaegset vananemist, lihaste atroofiat (taandarengut), kroonilise neerupuudulikkuse teket ja naastude teket veresoonte seintele.

Liiga suures koguses manustatud fosfaatide ja osteoporoosi vahel valitseb kindel seos. Süüdi on just lisaainetena kasutatavad fosfaadid, mis rikuvad kaltsiumi-fosfori tasakaalu. Fosforhappel ja polüfosfaatidel on omadus sadestada ning siduda kaltsiumi, magneesiumi ja tsinki, mis takistab nende normaalset imendumist läbi sooleseina. Seega ei pääse kaltsium luustikku, vaid eemaldatakse koos väljaheidetega organismist.

Fosfaatidest põhjustatud magneesiumivaegus suurendab soola kahjulikku mõju ning D-vitamiini vaegus tekitab lisaprobleeme. Liigsel fosforil on muidki kahjulikke mõjusid. Arvatakse, et fosfaadid põhjustavad samalaadseid sümptomeid nagu liiga madal veresuhkur või toiduallergia. Liiga suur kogus fosfaate võib olla süüdi ka kaltsiumi ladestumises neerudesse, veresoontesse, kõõlustesse ja liigestesse. Laste ülienergilisuse ja mitmesuguste käitumishäirete põhjuseks võib osaliselt olla samuti liigne fosfaadisisaldus organismis.

 

Kust me fosfaate saame

Fosfaadid esinevad loomulikul orgaanilisel kujul mitmetes toitudes, sealhulgas lihas, kartulites, leivas ja jahutoodetes. Sellisel kujul toidus esinevates fosfaatidest imendub 40-60% ning see kasutatakse kehas ära. Probleemseks kujunevad fosfaadid, mis esinevad toidus vabade (mitte orgaaniliselt seotud) ühenditena ning mida kasutatakse toitudes lisaainetena – peamiselt stabilisaatoritena. Peamiselt kasutatakse naatriumfosfaati (E339), kaaliumfosfaati (E340), kaltsiumfosfaati (E341), difosfaate (E450) trifosfaate (E451) ja polüfosfaate (E452)

Kõige rohkem saab fosfaate lihatoodetest, sinkidest, kalakonservidest, küpsetistest ja koolajookidest. Fosfaadid seovad vett, tänu millele toode näib tihkemana. Lihatoodetes on nende kasutamine on lisaks terviseriskile puhas pettus, sest liha kulub vähem, tootes sisalduvat vett aga müüakse kõrge kilohinnaga. Kõige rohkem sisaldavad fosfaate sulatatud juustud (muudavad juustu sametpehmeks), milles nende lubatud määr võib olla lausa neli korda kõrgem kui teistes toiduainetes. Koolajookides kasutatakse fosforhapet joogi happelisuse reguleerija ja maitse andjana. Eriti tekitab muret koolajookide rohke tarbimine noorte hulgas, sest suures koguses manustatava fosforhappe tulemusena häirub luustiku areng. Viimase ajal on märgata laste luustiku olukorra halvenemist. Kergelt tulevad luumurrud, mille osaline süü võib olla fosfori liigne kogus organismis.

Kuna fosfaate lisatakse enamasti just odavatele kiirtoitudele, siis on USAs leitud, et vere liiga kõrge fosfaatide sisaldus esineb kaks korda sagedamini väiksema sissetulekuga inimeste hulgas.

 

Fosfaatide alternatiivid

Fosfaadid on odavad ja seepärast nad ongi nii populaarsed, kuid leidub ka alternatiive. Näiteks võib lihatoodetes kasutada sojavalku, kaseinaati ja piimapulbrit, sulatatud juustude valmistamiseks sobivad aga jaanikaunapuu, karrageen ja guarkum. Neid võimalusi kasutatakse Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal ja Hispaanias ning seetõttu sisaldavad sealsed lihatooted rohkem liha ja on muredamad. Soomes ja Eestis ollakse paraku harjutud mahlasemate ja vesisemate (loe: fosfaadirikaste) toodetega. Rootsis olid fosfaadid enne Euroopa Liiduga ühinemist keelatud. Nüüd on need lubatud, kuid suur osa rootslastest ostab endiselt endiselt fosfaadivabu alternatiive.

EL-i reeglite kohaselt tuleb kõik toidu lisaained märkida pakendile, kui see info ei näita kahjuks kasutatud lisaainete kogust vastavas toidus, mille tõttu on tarbijal pea võimatu teada saada, kui palju ta kokkuvõttes fosfaate tarbib. Kõige lihtsam on püüda vältida fosfaatidega toite nii palju, kui võimalik. Eriti oluline on seda silmas pidada neerupuudulikkusega ja südamehaigustega inimestel.

Allikad: Telegram, Eliksiir, Deutsches Ärzteblatt, Medical News Today, Wikipedia

Toimetas Katrin Suik

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Loodustohter: Adaptogeen – elujõu ja tervise allikas

Tänapäevased kunstlikult toodetud ravimid on lihtsasti kättesaadavad ning esmane ja ainus arstide poolt ettekirjutatud raviviis. See on viinud selleni, et meie esivanemate poolt aastatuhandeid kasutatavad looduslikud ravivõtted ja teadmised taimedest vajuvad üha enam unustuste hõlma. Tihti pöörduvad inimesed n.ö alternatiivmeditsiini poole alles viimases hädas, kui ükski arstide poolt kirjutatud ravim pole aidanud ja nad on valmis kõike proovima. Tegelikkuses peaks asi käima vastupidi – kui hoiduda ennast mürgitamast kunstlike ainetega ja tugevdada organismi loodusest saadavate „ravimitega“, pole arsti järjekorras istuda vaja. Nii nagu loomad saavad kogu energia loodusest, on seda alati saanud ka inimesed. Kuigi taimeliigitus „adaptogeen“ on viimase aja nähtus, ulatuvad teadmised nende taimede toimest iidsetesse aegadesse.

Adaptogeene nimetatakse sageli tervete inimeste ravimiks. Mõiste „adaptogeen“ või „adaptogeenne ravimtaim“ viitab farmakoloogilisele kontseptsioonile, mis tähendab, et nende manustamise järgselt stabiliseeruvad organismi füsioloogilised protsessid ja paraneb homoöstaas, näiteks suureneb rakkude stressitaluvus. Adaptogeenid soodustavad bioloogiliste ergutavate ainete tekkimist kehas (interferoon, interleukiin jt). Üldine farmakoloogiline teooria kahtleb adaptogeenide kontseptsioonis, samal ajal on FDA (USA Toidu- ja Ravimiamet) ja Euroopa ravimiamet teooriaga nõustunud. Ravimtaimedega tegelejate hulgas on kategoriseerimine „adaptogeenid“ väga populaarne rõhutades nende võimet pikendada eluiga, tõsta libiidot ja suurendada heaolu. Enamik uuringuid adaptogeenide kohta tehti Nõukogude Liidus, Koreas ja Hiinas 1980ndatel. Mõiste „adaptogeen“ oli algselt loodud farmakoloog N.V. Lazarevi poolt 1947. aastal Prantsusmaal kirjeldamaks dibasool 12-bensüül-bensimidasooli (vererõhualandaja) mõju. Hiljem võttis selle mõiste kasutusele endine Nõukogude Liit kirjeldamaks abinõusid organismi vastupanu suurendamiseks bioloogilise stressi korral kliinistes ja eksperimentaalsetes uuringutes. Praeguseks on määratlust kohandatud ning adaptogeen märgib uut klassi loodusliku päritoluga ainevahetuse reguleerijaid, mis suurendavad organismi võimet kohaneda keskkonnafaktoritele ja vältida nendest tulenevat kahju organismile. Positiivne adaptogeenide puhul on see, et mõistlik kasutamine ei põhjusta toksilisi nähte. Siiski tuleb meeles pidada, et ka taimsed ravimid on eelkõige ravimid ning enne nende tarvitusele võtmist tuleks pidada koguste ja tarvitamisviiside osas nõu inimestega, kellel on antud vallas kogemusi.

Adaptogeenide nimekiri pikk ja paljude ravimtaimede kohta puuduvad põhjapanevad tulemused nende adaptogeensete omaduste kohta. Taimed, mida on põhjalikult uuritud ja milles on jõutud üksmeelele, on näiteks ameerika ženšenn (Panax quinquefolius), aasia ženšenn (Panax ginseng), ashwagandha juur (Withania somnifera), hiina kedristõlvik (Cordyceps sinensis), väänkellukas (Codonopsis pilosula), siberi ženšenn (Eleutherococcus senticosus), lagritsajuur (Glycyrrhiza glabra, G. uralensis), maralijuur (Rhaponticum carthamoides), roosilõhnaline kuldjuur (Rhodiola rosea), hundihammas (Astragalus membranaceus), hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis), inkamarjad (Physalis peruviana), maca juur (Lepidium meyenii), aaloe, teeleht, kasepungad, õietolm, mesilasema piim, proopolis (taruvaik) jne.

Adaptogeenide põhiline mõju:

  • Suurendavad füüsilist ja vaimset vastupidavust ja jõudlust
  • Kaitsevad kiirguse kahjuliku mõju eest
  • Vähendavad keemiaravi kõrvaltoimeid
  • Vähendavad haigestumisi
  • Suurendavad vastupidavust keemilistele kantserogeenidele (vähitekitajatele)

Adaptogeenne võib kasutada raviks või osana ravist järgnevate kaebuste puhul:

  • Stress
  • Kokkupuude stressoritega nagu kõrgmäestikud, intensiivne treening jne
  • Krooniline haigus
  • Jõuetus
  • Ravijärgne taastumine
  • Keemiaravi
  • Kiiritusravi
  • Füüsilise ja vaimse jõudluse suurendamiseks

Ameerika ženšenn (Panax quinquefolius)

Ameerika ženšenn on kergema toimega ja vähem stimuliseeriv kui aasia ženšenn. See on kergelt jahutav ning sobib väsimusest vabanemiseks, kopsupõletikust või bronhiidist (eriti kuiva köha puhul) taastumiseks, astma, kroonilise stressi (koos depressiooni või ärevusega) ja kopsu või seedetrakti autoimmuunsushaiguste puhul. Lisaks on see väga kasulik ööpäevarütmi häirete korral, metaboolse sündroomi, neerupealiste puudulikkuse, immuunsüsteemi halvenemise ja unepuuduse korral. See on pehme toimega ning põhjustab palju väiksema tõenäosusega unetust või närvilisust kui aasia ženženn, mistõttu on sobilik regulaarseks kasutamiseks ka noorematele inimestele.

Ashwagandha juur (Withania somnifera)

See ravimtaim on üks tuntumaid Rasayana (noorendavaid) abivahendeid ajurveedas . See on üks väheseid rahustavaid adaptogeene ning seda on traditsiooniliselt kasutatud ärevuse, halbade unenägude, kerge obsessiiv-kompulsiivse häire, unetuse puhul ja närvisüsteemi töö parandamiseks. Ashwagandha juur toimib põletikuvastaselt ja on väga kasulik fibromüalgia, rahutute jalgade sündroomi, Tourette’i sündroomi kerge vormi ja osteoartriidi raviks. Eriti hästi aitab see autoimmuunhäirete puhul, mis mõjutavad lihaseid ja liigeseid, nagu reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit, polümüosiit ja reumaatiline polümüalgia. See parandab meeste viljakust (suurendab spermatosoidide arvu ja seemnerakkude liikuvust) ning tänu oma rauasisaldusele aitab rauapuudus aneemia puhul (keeda juurt piimas ja lisa melassi). Ashwagandha stimuleerib ka kilpnäärme talitlust. Uuringud hiirtel on näidanud märkimisväärset hormoonide T3 ( 18 %) ja T4 ( 111 %) taseme tõusu pärast 20-päevast kasutamist (Panda, 1998).

Aasia ženšenn (Panax ginseng)

Ženšenn, eriti punane, on kõige stimuleerivam adaptogeen. Traditsiooniliselt kasutatakse seda hiina meditsiinis vanematel meestel puuduliku neeru yang-energia puhul (impotentsus, väsimus , alaseljavalud). Seda tasuks kasutada osana ravist depressiooni, kurnatuse, Addisoni tõve (kasutada koos lagritsaga), unetuse, suhkrutõve, kahheksia, immuunpuudulikkusega allergilise astma (kasutada koos hiina sidrunväändiku ja lagritsaga) ja erektsioonihäirete puhul. Samuti aitab see ära hoida või ravida leukopeeniat vähipatsientidel, kes saavad keemia- või kiiritusravi. Inimkatsed on näidanud, et aasia ženšenni kasutamine vähendab kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) sümptomeid (Gross, 2002) ning maovähist tulenevaid surmajuhtumeid ja metastaaside esinemissagedust (Suh, 2002). Silmas tuleb aga pidada, et ženšenn on tugevatoimeline ning liigne kasutamine võib põhjustada unetust, ärevust, kõrgenenud vererõhku ja ärrituvust.

Hiina kedristõlvik (Cordyceps sinensis)

See röövik-seen (talvel putukas, suvel taim) on üks haruldasemaid adaptogeene. Kuigi neid väga kalleid parasiidivastseid on veel saadaval, kasvatatakse enamus cordycepse tänapäeval sojaubade baasil. Hiina traditsioonilises meditsiinis kasutatakse seda neeru yin- ja yang-energia puudusest põhjustatud krooniliste haiguste või äärmiselt suure füüsilise koormuse puhul. See parandab libiidot ja suurendab spermatosoidide arvu, leevendab väsimust, aneemiat, kroonilist köha, tinnitust ja luuüdi supressiooni. Cordycepsil on ka aktiivne kasvaja- ja leukeemiavastane toime, see parandab vereringet ja südametegevust, samuti kopsumahtu. Cordyceps kombineerituna nõgeseseemnete, töötlemata kratikübara, salvei ja rabarberiga omab väga head ravivat toimet degeneratiivsete neeruhaiguste puhul. Inimkatsetes on cordyceps näidanud olulist kasutegurit meeste seksuaalse düsfunktsiooni, hüperlipideemia, trombotsüütide vähesuse, allergilise nohu, tinnituse ja kroonilise trahheiidi ravis.

Loe lisaks: Siberi raviseente kasutamine kogub ühe enam toetust

Siberi ženšenn (Eleutherococcus senticosus) e eleuthero juur

Siberi ženšenn on vähem toniseeriva mõjuga kui aasia ženšenn (Panax spp.). See on neutraalne sobides igapäevaseks kasutamiseks. Siberi ženšenn on näidustatud ” keskmisele ” inimesel, kes on ülekoormatud ja ülesöönud, kuid toitainete puuduses, ei saa piisavalt magada või füüsilist koormust, silmade all on tumedad ringid ja pupillid on suurenenud või ahenenud. Regulaarselt tarbides parandab ženšenn immuunsüsteemi , vähendab kortisooli taset ja põletikke ning parandab kognitiivset ja füüsilist võimekust . Siberi ženšenni on edukalt kasutatud luuüdi supressiooni raviks keemiaravi või kiiritusravi järgselt, angiini, kõrge kolesteroolitaseme, peavalu , unetuse ja isutuse raviks. Kliinilises praktikas kasutatakse seda ka ööpäevarütmi häirumise puhul ning aktiivsus-tähelepanuhäire raviks .

Lagritsajuur (Glycyrrhiza glabra, G. uralensis)

Lagrits on mitmekülgne ja rohkesti kasutatav ürt hiina ja euroopa traditsioonilises meditsiinis. See parandab immuunsüsteemi ning võib olla kasulik autoimmuunhaiguste (luupus, skleroderma, Crohni tõbi, reumatoidartriit) ravis, samuti immuunpuudulikkuse tingimustes (vähk, HIV). See tugevdab neerupealiste funktsiooni ning koos hariliku ženšenni ja cordycepsiga aitab ravida Addisoni tõve. Lisaks tulevad selle kasulikud omadused esile allergia, maohaavade ja spastilise köha puhul. Liigsel lagritsa tarbimisel võib organismis suureneda naatriumi kinnihoidmine ja kaaliumi liigne eritumine. Naised on selle suhtes tundlikumad kui mehed, hüpertensiooniga patsiendid peaksid vältima seda taime järjepidevat kasutamist.

Inka marjad (Physalis peruviana)

Inka marjades sisalduvad antioksüdandid aitavad vältida põletike teket ja neis leidub kõikidest maailma marjadest kõige rohkem proteiine (16%). Inkamarjad sisaldavad rohkesti C-vitamiini, beetakaroteeni, fosforit, B2- ja B3-vitamiini, samuti bioflavonoide. Bioflavonoidid aitavad lõhustada ja omastada C-vitamiini ning nõrgendavad viiruste toimet kehas. Bioflavonoidid on eriti tähtsad vereringesüsteemile, ajule, silmadele ja suguelunditele, mis vajavad tavalisest rohkem toitaineid ja hapnikku. Inkamarjad sisaldavad rohkesti ka pektiini, mis kontrollib toitainete kulgemist läbi seedeelundite. Pikka aega on neid marju kasutatud traditsioonilises meditsiinis erinevate haiguste ja tervisehädadega võitlemisel, näiteks malaaria, vähk, hepatiit, astma ja reuma. Tänapäeva teadlased on välja toonud, et marjades olevad toitained (polüfenoolid ja karotenoidid) omavad põletikuvastaseid ja antioksüdantseid omadusi, mis on kõrgelt hinnatud võitluses südamehaigustega. Inka marjad aitavad ära hoida mao-, käärsoole- ja seedesüsteemi vähki, tugevdavad ja taastavad optilisi närve, aitavad kergendada kurgu- ja suuõõne põletikke, puhastavad verd, parandavad seedesüsteemi tööd, aitavad ära hoida juuste väljalangemist ning enneaegset hallinemist.

Maca (Lepidium meyenii)

Maca juur mõjub üldtoniseerivalt, taastab energiat, parandadab sportlikke saavutusi ja tõstab vitaalsust. See sisaldab 18 aminohapet, taimesteroole, rohkesti vitamiine (B1, B2, B6, C, E), mineraalaineid ja mikroelemente (kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, väävlit, rauda, fosforit, tsinki, vaske ja mangaani). Maca juur toimib hormoontegevuse tasakaalustajana, selle koostises on arginiin, millel on suur roll meeste viljakuse ja seksuaalse aktiivsuse stimuleerimisel. Paljud naised saavad abi menstruatsioonivalude, PMS-i nähtude, limaskestade kuivamise ja kuumahoogude korral. Maca toetab ka kilpnäärme tööd ja sobib luude hõrenemise ennetamiseks. Traditsiooniliselt on macat kasutatud meelte selitamiseks, mälu arendamiseks, masenduse leevendamiseks ja unekvaliteedi parandamiseks, PMS-i nähtude ja üleminekuea vaevuste leevendamiseks.

Maralijuur (Rhaponticum carthamoides)

See on Venemaalt pärit ravimtaim, mida kasutatakse kesknärvisüsteemi stimulandi ja närvisüsteemi taastajana. Loomkatsed on näidanud juure immuunsüsteemi parandavat, kasvajavastast ja kognitiivseid võimeid parandavat toimet. Inimkatsetes  on lisaks ilmnenud, et taim on tõhus antidepressant (eriti alkoholivõõrutusnähtudest tuleneva depressiooni puhul). See on kasutusel ametliku ravimina Venemaal alates 1961. aastast olles populaarne toonik sportlaste hulgas (soodustab lihaste ülesehitamist ning suurendab piimhappe ja kusihappe eritumist). Regulaarne maralijuure kasutamine alandab LDL-kolesterooli taset, vererõhku ja vähendab vere viskoossust.

Roosilõhnaline kuldjuur (Rhodiola rosea)

Kuldjuurel on pikk kasutamise ajalugu Skandinaavias, Ida-Euroopas ja Venemaal noorendava toonikuna. See on olnud Venemaal ametlikuks ravimiks alates 1969. aastast kui kerge kesknärvisüsteemi stimulant, mälu tugevdaja  ja immuunsüsteemi tugevdaja. Inimkatsetes on  kuldjuur osutunud efektiivseks kerge depressioon, halvenenud kognitiivsete funktsioonide (Spasov jt, 2000), aktiivsus- ja tähelepanuhäire, erektsioonihäirete , amenorröa ja naiste viljatuse ravis. Kuldjuurt tuleks vältida ärevuse, maania või bipolaarse häirega inimestel. Tiibeti meditsiinis kasutatakse traditsiooniliselt mitut liiki kuldjuurt  kopsude tugevdamiseks, vereringe parandamiseks, väsimuse leevendamiseks ja üldise nõrkuse puhul.

Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis)

Hiina sidrunväändiku marjadel on kesknärvisüsteemi kergelt stimuleeriv toime, samal ajal luues rahuliku ja keskendunud meeleseisundi. Seda võib kasutada koos ameerika ženšenniga kurnatuse leevendamiseks. Marju tasuks kasutada osana ravist B- ja C-hepatiidi (kasutada koos piimohaka ja kurkumiga), astma (koos lagritsaga) ja närvisüsteemihäirete puhul, nagu Parkinsoni tõbi, Meniere sündroom ja teismeliste või täiskasvanu aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Taime kasutatakse Fu Zheng teraapias immuunsüsteemi funktsioonide toetamiseks ja vähipatisientidel kemoteraapiast tulenevate kõrvaltoimete vältimiseks. Traditsiooniliselt on seda kasutatud ka enureesi, kõhulahtisus ja liigse higistamise puhul.

Allikad: Wikipedia, RS, WLN

 

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri

Raskemetallide mõju organismile ja kuidas neist vabaneda

mercury 1 1 300x199 Raskemetallide mõju organismile ja kuidas neist vabanedaRaskemetallideks nimetatakse metalliliste omadustega elemente, mille tihedus on suurem kui 5000 kg/m³. Neid seostatakse eelkõige saastumise ja toksilisusega. Levinumad raskmetallid on arseen (As), kaadmium (Cd), koobalt (Co), kroom (Cr), vask (Cu), elavhõbe (Hg), mangaan (Mn), nikkel (Ni), plii (Pb), tina (Sn) ja tallium (Tl). Mõned neist elementidest (Cu, Co, Mn, Cr) on inimestele väikestes kogustes vajalikud, näiteks ainevahetuses. Enamik raskemetalle on aga organismile ka väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Mis need täpsemalt on, kust me neid saame ja kuidas neist vabaneda?

 

Raskemetalle leidub kõikjal meie ümber – toidus, vees, õhus ja aina sagedamini isegi toodetes, mida pidasime seni turvalisteks. Nende täielik vältimine ei ole võimalik, küll aga saame minimeerida nendega kokkupuudet ning aidata kehal neist vabaneda. Raskemetalle satub keskkonda näiteks metallide kaevandamisel ja töötlemisel, söe- ja naftaproduktide põletamisel, väetiste tootmisel ja väetamisel, jäätmete ümbertöötlusel ja põletamisel ning liikluses. Samuti jõuab tööstustest ja mujalt saastatus ka veekogudesse. Looduslikud raskemetallide allikad on vulkaaniline tolm, maismaa tolm, metsade või muude ökosüsteemide põlengud ja ookeaniline mereline aerosool.

 

Alumiinium

Alumiiniumi ei peeta keemiliselt raskemetalliks, kuna see on madalama tihedusega. Kuid selle mõju tõttu organismile käsitletakse seda raskemetallidega ühes kategoorias. Alumiiniumi saame näiteks mitmetest ravimitest, sealhulgas maohapet neutraliseerivatest antatsiididest, alumiiniumist valmistatud nõudest (kui need veel kasutusel on), küpsetamisel kasutatavast hõbepaberist, antiperspirant-tüüpi deodorantidest, küpsetuspulbrist, saastunud joogiveest, toidulisanditest, autode heitgaasidest, tubakasuitsust ja ilutulestikust.

Peamiselt kahjustab alumiinium kesknärvisüsteemi, neere ja seedesüsteemi. Samuti viib see luudest kaltsiumi välja ning halvendab kaltsiumi ja fosfori imendumist. Alumiiniumi on väga palju seostatud kognitiivsete probleemidega ning vanematel inimestel sagedamini esinevate haigustega nagu Alzheimeri tõbi ja dementsus. Noorematel võib see põhjustada õppimishäireid, luuhõrenemist, kõrvade vilinat, seedimisprobleeme, koolikuid imikutel, laste hüperaktiivsust, tasakaaluprobleeme, mäluprobleeme, degeneratiivseid lihasehaiguseid ja vähki.

 

Arseen

Arseeni kasutatakse enamasti pestitsiidide ja puidukaitsevahendite tootmisel ja kasutamisel, kuna arseen on väga mürgine putukatele, bakteritele ja seentele. Samal põhjusel lisati vanasti ka värvidesse arseeni. Arseeni kasutatakse ka veise- ja seafarmides toidulisandina ning alles hiljuti keelustati USA-s arseeni sisaldus kanalihas. Metallilist arseeni kasutatakse plii tugevdamiseks sulamites. Arseen jõuab organismi toidu (kalade ja mereandide) ja joogi kaudu, ka sissehingatav arseen on ohtlik. Samuti puutuvad arseeniga kokku inimesed, kes töötavad metallitööstuses, klaasitootmises või säilitavad puitu. Arseen akumuleerub küüntes ja juustes ning seega saab neid kasutada biomarkeritena.

Arseen põhjustab peamiselt seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kahjustusi, kuid see on kahjulik ka neerudele, maksale, kopsudele ja põiele. Arseen võib põhjustada kurguvalu, anoreksiat, palavikku, limaskestade ärritust, südame rütmihäireid, jäsemete tuimust, sünnidefekte ja diabeeti. Mürgistuse sümptomid sarnanevad kooleraga: kõhuvalu, oksendamine, kõneraskused, lihasspasmid, segasus, kooma. Ravimata mürgistus lõpeb sageli surmaga. Krooniline arseeni mürgistus suurendab riski kopsu-, neeru- ja nahavähi tekkeks.

 

Kaadmium

Kaadmium esineb looduses maagis koos tsingiga, vähemal määral ka plii või vasega. Tekib fossiilkütuste põlemisel, fosforväetistest, raua ning terase ja ka tsemendi tootmisel, samuti looduslikest allikatest. Organismi satub kaadmium peamiselt seedetrakti või hingamisteede kaudu.

Kaadmiumi võib sisaldada lahustuv kohv ja tee, joogivesi, mõned karastusjoogid, rafineeritud teravili, fungitsiidid, pestitsiidid ja plast. Kindlasti lekib seda keskkonda patareidest ning sigaretisuitsuga. Kõige ohtlikum on kaadmiumit sisaldavate tolmude või aurude sissehingamine. Sigareti suitsetamisel hingatakse 10% kaadmiumi kogusest kopsudesse. Kuni 50% sigareti kaudu sissehingatud kaadmiumist absorbeerub kopsudes. Suitsetajatel on kaadmiumi sisaldus 4–5 korda kõrgem kui mittesuitsetajatel.

Kaadmium kahjustab seedesüsteemi, maksa, platsentat, neere, kopse, kesknärvisüsteemi, luid ja reproduktiivorganeid. Maksas moodustab see valkudega ühendi, mis liigub neerudesse ja kahjustab nendes toimuvat filtratsiooniprotsessi, mille tõttu kaotab keha vajalikke valke ja toitaineid.

Pikemaajaline kaadmiumi kokkupuude võib põhjustada luude hõrenemist, kuna luudest tõrjutakse kaltsium välja ja see asendub kaadmiumiga. Juba väike hulk kaadmiumi suurendab luuhõrenemise riski. Itai-Itai haigus on üks tuntum kaadmiumimürgistusest alanud epideemia. Samuti on kaadmium kantserogeenne: võib tekitada kopsu-, eesnäärme või neeruvähki. Kaadmiumi sisaldusele kehas viitab ka näiteks pidev väsimus, ärrituvus, peavalud, kõrge vererõhk, eesnäärme suurenemine, juustekadu, õppimishäired, maksa- ja nahaprobleemid, liigesevalud, alanenud immuunsus ja kopsukahjustus. Kaadmiumi eemaldamine kehast on väga raske.

 

Plii

Plii tekib eelkõige autokütusest, tolmust ja tööstustest lenduvast gaasist. Kuna järjest rohkem kasutatakse pliivaba bensiini, on plii emissioon arenenud maades vähenenud. Lisaks tekib pliid kaevandustes ja metallitööstuses, samuti värvides. Organismi jõuab see nii õhust kui ka toidu kaudu. Juba väike kogus pliid on inimesele väga ohtlik. Kuna plii ei lagune looduses, siis kokkupuutel maapinnaga võib see sinna jääda pikaks ajaks. Samuti on plii kahjulik bioloogilistele süsteemidele. Plii akumuleerub mulla ülemises kihis ja on liikumatu. Kui seda pidevalt juurde tekib, ei taastu normaalne mullasüsteem. Plii ei lahustu vees ning tekitab organismidele raskeid kahjustusi.

Plii kahjustab luid, aju, neere, kilpnääret, maksa ja kesknärvisüsteemi.

Pideva pliiga kokkupuute korral võib mürgistus alata kergest psüühikamuutustest ja lõppeda surmaga. Oluline on seejuures, kui kaua ja kui kiiresti puutub inimene kokku raskmetalliga ning inimese vanus. Kergem pliimürgistus põhjustab väsimust, keskendumisraskusi, mälunõrkust, unehäireid, ärrituvust, luu kasvuhäireid, õpiraskuseid, kõrgenenud vererõhku, kaalukaotust, vastuvõtlikkust infektsioonidele, peavalusid, seedehäireid ja mitmeid muid probleeme. Ägedama mürgistuse sümptomid on unisus, krambid, segadus, koljusisese rõhu tõus, mis viivad teadvusetuse ja surmani. Kahjustused võivad olla ka püsivad. Kesknärvisüsteem kahjustub, kui pliisisaldus on üle 3 µmol/l. Plii võib inimesele vähki tekitada. Imikud, rasedad naised ja looted on pliimürgistusele kõige vastuvõtlikumad. Lastel imendub plii seedetraktis. Tagajärgedeks võivad olla ajukahjustused, käitumis-, kontsentratsiooni- või õppimishäired.

 

Elavhõbe

Elavhõbedat kasutatakse elektriseadmetes, patareides, lampides, kraadiklaasides. Varem kasutati seda ka pestitsiidides, fungitsiidides, antiseptikumides, pleegitavates kreemides, ka stomatoloogias hõbeplommides ehk amalgaamplommides. Kuigi paljud elavhõbedat sisaldavad ained või aparatuurid on keelatud, kasutatakse neid ikka veel. Seda võib leiduda lahtistites, printeritindis, lahustites ja värvides, kosmeetikatoodetes, pesuloputusvahendites, plastis. Oluline on teada, et suur hulk mereande ning kalu (eriti suured röövkalad) on elavhõbedaga saastunud. Laste puhul on elavhõbeda allikaks ka vaktsiinid.

Toksilisuse seisukohast on olulise tähtsusega elavhõbeda esinemise vorm. Tööstused kasutavad anorgaanilist elavhõbedat ja tihti satuvad elavhõbedajäägid heitveega veekogudesse. Veekogude põhjamuda mikroobid muundavad anorgaanilise elavhõbeda märgatavalt ohtlikumaks metüülelavhõbedaks. Metüülelavhõbe jõuab veekogu toiduahelasse ja kuhjub ahela kõrgeimal astmel olevates röövkalades. Erinevalt anorgaanilisest elavhõbedast kahjustab metüülelavhõbe peamiselt suuraju koort. Raskemateks tagajärgedeks on jäsemete halvatus, liikumisraskused, tundehäired, kuulmise nõrgenemine ja psüühikahäired. Arenev kesknärvisüsteem on mõjudele tavaliselt tundlikum, seega rasedad ei tohiks elavhõbedat sisaldavat kala üldse süüa.

Amalgaamplommidest vabaneb pidevalt väikeses koguses elavhõbedat, mis närides seguneb seedeensüümide ja toiduga ning rändab edasi seedetrakti. Maos reageerib elavhõbe vesinikkloriidhappega ning tekib elavhõbedakloriid, mis võib kahjustada mao ja soolestiku sisepinda ning tekitada haavandeid. Kui elavhõbedaühendid satuvad kontakti meie soolestikus elutsevate heade bakteritega, siis hävivad need kohe. See põhjustab soolestiku mikrofloora tasakaalu häiret, mis omakorda põhjustab tervet suurt hulka erinevaid sümptomeid ja seisundeid, kõige sagedamini pärmseene vohamist ja sellest tulenevaid probleeme.

Pärast kokkupuudet elavhõbedaauruga on kesknärvisüsteemi elavhõbedasisaldus kümnekordne, võrreldes sama koguse manustamisega suu kaudu. Kesknärvisüsteemis jaguneb elavhõbe ebaühtlaselt, kogunedes väikeajju ja piklikaju piirkonda. Elavhõbe eemaldub aeglaselt, poolestusaeg on umbes aasta. Sümptomid varieeruvad kergest isiksushäirest kuni dementsuseni välja.

Elavhõbe on lipofiilne, mis tähendab, et see kontsentreerub rasvarikastes kudedes, sealhulgas ka ajus. Seetõttu mõjutab igasugune elavhõbedamürgistus negatiivselt ajufunktsioone. Kahjuks on kõige kaitsetumad elavhõbeda mõju ees arenevad looted, imikud ja väikelapsed. Aina tihenev vaktsineerimiskalender ning seetõttu aina suurem kokkupuude elavhõbedaühenditega võib olla üheks selgituseks, miks on plahvatuslikult suurenenud ajufunktsiooniga seotud probleemide, nagu näiteks autismispektrihäire levik.

Elavhõbedaga seotud ajukahjustus võib väljenduda näiteks imikute hilinenud arengulistes verstapostides, nagu kõndimine ja rääkimine, viletsas mälus ja tähelepanuvõimes, samuti mõjutab see keelelisi oskusi, peenmotoorikat ja käe-silmade koostööd. Sageli nimetatakse seda dementsuseks, autismiks, tähelepanu- ja käitumishäireks, Parkinsoni tõveks, depressiooniks, migreeniks ja muudeks probleemideks. Kuigi kõiki neid tervisehäireid võivad põhjustada ka mitmed teised faktorid, ei tasu elavhõbedamürgistust ühe põhjusena välistada.

Kuna elavhõbe kontsentreerub rasvkoes ja akumuleerub pikema aja vältel, siis ei tohiks olla üllatav, et see võib põhjustada tõsiseid lihaste ja liigesevalusid, lihasjäikust ja paistetust. Skeleti-lihassüsteemis on elavhõbedamürgistuse nähtudeks lihaste valulikkus, kiire väsimine, lihasjäikus, krambid ja muud probleemid. Sageli võib artriidi, fibromüalgia, kroonilise väsimuse sündroomi ja multiskleroosi algseks põhjuseks olla ühe võimalusena liigse elavhõbeda akumuleerumine.

 

Kuidas raskemetallidest vabaneda

Raskemetallidest vabanemine on keeruline, kuid väga oluline. See võtab sageli väga pikalt aega, et neid kehast efektiivselt ja turvaliselt väljutada. Selle jaoks on mitmeid toite ja toidulisandeid, mis puhastumisele kaasa aitavad, näiteks erinevad merevetikad, klorella, spirulina, koriander, petersell, väävlirikkad küüslauk ja sibul, roheline tee, lutsern, kõrge kiudainesisaldusega toidud, võilillejuur, punane päevakübar, lagritsajuur, E- ja A-vitamiin, seleen, tsink, asendamatud aminohapped ja mitmed muud.

Alustuseks tasub leida hambaarst, kes on spetsialiseerunud amalgaamplommide turvalisele eemaldamisele. Seejärel on hea konsulteerida holistilise meditsiini spetsialistiga, kes mõistab õige toitumise, toidulisandite ning seedesüsteemi ja maksa/neerude puhastamise olulisust, et kehast raskemetalle tõhusalt eemaldada.

Väga oluline on tarbida puhast vett, higistada (saunas või infrapunasaunas) ja peale seda ennast hoolikalt pesta, tervislikku ja puhast toitu süüa. Küüslauku kasutati 1970-ndatel edukalt pliimürgistusega laste ravimisel ning see aitab ka kõiki teisi raskemetalle kehast välja viia. Värske koriander on nii tõhus raskemetallide siduja, et võib suures koguses maksa üle koormata. Mõõdukal tarbimisel on see aga suurepärane abimees. Ka probiootikumid hapendatud toitudest aitavad raskemetallide sidumisel kaasa ning taastavad raskemetallide poolt kahjustatud soolestiku mikrofloorat.

Rohelised lehtköögiviljad on igasuguste mürkide puhastamisel head, kuid talvisel ajal, kui neid toidus napib, saab toetada enda toitumist klorella ja spirulina toidulisanditega. Klorella on äärmiselt tõhus keha puhastaja ning lisaks raskemetallidele aitab see puhastada maksa alkoholijääkidest ja pestitsiididest. Jaapanis ärkas suur huvi klorella suhtes, kui 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipommide järel hakati uurima loomade võimet puhastada organism raskemetallidest. Üks uuring näitas, et 8 grammi klorellat päevas suurendas kaadmiumi eraldumist kehast uriiniga seitsmekordselt. Samuti on leitud, et klorella eemaldab elavhõbedat ja pliid.

Kuna raskemetallide kuhjumine on aeglane ja märkamatu protsess, siis tasub pigem tegeleda ennetamise ja pideva puhastamisega, kui oodata, millal tõsisemad terviseprobleemid tekivad.

Loe veel lisaks toiduainetest, mille abil keha raskemetallidest puhastada: Natural News

Milliseid mürke lisaks raskemetallidele sisaldavad vaktsiinid: Loodustohter

Allikad: Telegram, Wikipedia, Promolife, Natural News, NN 2, NN 3, Eliksiir

Toimetas Katrin Suik

Rubriigid: Artiklid (kõik) | Kommenteeri